Reede, veebruar 22, 2013
 

Orjaku, koht, mis sobib kasvamiseks

Helja Kaptein | Hiiu Leht
Kummalise nimega Orjaku kant on viimastel aastatel meelitanud noori hakkajaid, keskmisest vabama hingega inimesi, kes leidnud sobiliku paiga, et siin nii lapsi kui lambaid kasvatada.
Orjakusse esivanemate majja kolis Ain Koor koos elukaaslase Tiina Viisutiga 17 aastat tagasi. Siis elas sealkandis vaid kolm vanemat naisterahvast. Nüüd on terve Kassari saar Orjaku poole kaldu – ainuüksi ühest peatusest läheb hommikuti kolmest perest üheksa last koolibussi peale.
Koor leiab, et kui kusagil on mõni maanurk väga õnnetu ja tühi, siis see ei tähenda, et nii jääbki. “Loodus ei salli tühja kohta ja hädaldamine, et kõik saab ainult halvemaks minna, pole tõsi,” ütles Koor.
Tallinnast sai mõõt täis
Tiina rääkis, et algul kavatsesid nad jääda elama hoopis mandrile, kuid mõlemal sai poole aastaga lihtsalt Tallinnas elamisest mõõt täis.
“Ühel hetkel, kui ootasime oma esimest last, otsustasime päevapealt Hiiumaale tulla,” meenutas 1996. aastal tehtud otsust Viisut, kes oli enne seda vaid korra Orjakus käinud.
Ega Orjakuski algul lihtne polnud – majas oli vesi väljas, solk sees ja kemmerg õues. Kui nad last vannitasid, tõid kõigepealt ämbritega vett kööki, siis soojendasid seda pliidil ja pärast tuli pesuvesi jälle välja tassida. “Tulles mugavustega korterist oli esimesel talvel ebamugav küll,” nentis Viisut.
Algaastail kippus Tiinale vahel kallale ka üksindustunne, oli ta ju järjest mitme väikese lapsega kodus ja ümbruskonnast kedagi veel ei tundnud. “Enam pole ma Orjakus igavust või üksindust tundnud juba pikki aastaid,” ütles Viisut.
Naabrid tulid
aasta hiljem
Viisut meenutas, kuidas mees teda siis, kui ta esimest korda naabermaja uudistama läks, hoiatas, et ära sinna pika rohu ja putkete sisse mine, seal võib usse olla.
Naabrinaine Maia Jõpiselg, kes praegu on sellesama, endise Orjaku mõisa kõrvalhoone perenaine, meenutas, kuidas käis 16 aastat tagasi viisakusest Omaril abiks ümber maja putkesid niitmas. “Ma ei kujutanud ettegi, et tegelikult rajame siia oma kodu,” nentis Maia. “Noore inimesena oma iseseisva elu algul ei mõtle eesootava töö rohkuse peale, vaid unistad, roosad prillid peas.”
Vanasse tühjana seisnud vilja­kuivatisse elu sisse puhuda polnud kerge töö. Ka pärast ümberehitust jättis nii mõnigi asi soovida. Keskküttekatlas tule tegemine oli pereema kui lastega kodusolija amet. Nii alustas Maia esimestel Orjakus veedetud aastatel päeva sellega, et pani hommikul kaheksast mehised halud keskküttekatla alla ja küttis lõunani. Õhtupoole algas sama katlakütjatöö kella viiest magamaminekuni ja hommikuks oli toas ikka vaid üle kümne kraadi sooja.
Kodu on kodune paik
Nüüd ütlevad nii Maia ja Omar kui Ain ja Tiina, et koju tulla on mõnus ja laste kasvatamiseks ei kujuta teist kohta ettegi. Äraminemise või parema paiga otsimise teema pole iial arutluselgi olnud.
Kaks Koore pere teismelist poissi, Ott ja Siim, on emal-isal majapidamises nõu ja jõuga abiks. Ka kolmanda klassi õpilane Katariina on juba tubli abiline. “Töö on tarvis ära teha ja noored saavad sellest aru,” kinnitas Tiina.
Maia Jõpiselg lisas, et ka nende pere lapsed, kaheksanda klassi tüdruk Elina, viiendas klassis õppivad kaksikud Luisa ja Maria ning lasteaialaps Sofia, on kätt- ja ninapidi kõigi tööde-tegemiste juures: “See on meie kodu ja selleks, et kodus asjad korras oleksid, panustab igaüks nii palju, kui tal on jaksu, jõudu ja oskusi.” Maia leiab, et just talu on laste loomuliku kasvamise paik ja maatöid tehes sirgunud lapsed saavad elus kindlasti paremini hakkama.
“Kodus ei saa olla igav, sest siin on alati midagi teha ja kuhugi minna,” kinnitas ka Elina.
Kaugel pole ka Käina, kus vald on loonud mitmekesised huvitegevuse võimalused. Transpordi taha pole ükski käik jäänud, sest Orjakus lähestikku elava nelja lastega pere vanematest toob keegi ikka lapsed trennist või muusika­koolist koju. Samuti käib kaks korda päevas koolibuss ja liinibuss.
Töö määrab elukäiku
Orjaku külas kohapeal tööd pakkuda pole ja nii tuli noortel peredel ise endale töökohad luua. “Eks elu hakkabki pihta sellest, kas on tööd või mitte,” nendib Omar, kes on ametis Käina vallavanemana. Maia Jõpiselg töötab Käina koolis ja lasteaias logopeedina.
Ain Koor tegi ise endale töökoha hakates ettevõtjaks, sest ta ei tahtnud olla palgatööline. Nüüd peab ta Käina alevikus Odratolguse õllekat ja majutab turiste. “Ettevõtjal peab enesedistsipliin suurem olema – töölt ei saa puududa ja kui vaja, tuleb teha kõiki töid raamatupidamisest koristamiseni,” selgitas Ain.
Kärdla ühisgümnaasiumis inglise keele õpetajana töötav Tiina ütles, et tema on ette arvestanud, et kui mees on eraettevõtja, peab tema pere eelarve stabiilsuse nimel käima riigitööl.
Ain leidis, et tegeleda saab sellega, mis võimalik ja turiste sealkandis õnneks käib. Nii otsustati seda võimalust kasutada, sest “uut plastitööstust Orjaku kaitsealale ju ei raja”. Kuna Ain sai osta vana palk­aida, ei osanud ta sellega muud teha, kui inimesed sisse magama panna ning nüüd on Tiina ja Ain Nina talu puhkemaja õnnelikud omanikud.
Majutusega tegelevad ka Maia ja Omar. Mõte sisustada mõisa kõrvalhoonesse majutuskoht, tuli ajapikku, omapoolse tõuke andis pereisa julgus ja oskus kirjutada projekte. Nii toetas EAS noorele perele Orjakus töötamisvõimaluste loomist ning valmis Orjaku Mõisakoha hotell, mis külastajate seas päris populaarne.
Siiski tunnistab Omar, et külalistemaja tööspidamine ja laenude tagasimaksmine on vaevanõudvam kui projekti kirjutamine. “Lammaste pidamise kõrvale teist sellist äri ei saa lubada, mis miinusesse jääb,” nentis Omar.
Lambapidamine on põnev hobi
Lisaks on Koortel-Jõpiselgadel kahe pere peale umbes 120 lammast.
Omar Jõpiselg naerab, et kui Ain Koor alustas lambapidamisega, ei teadnud ta sellest mitte midagi, aga õppis Aini käest. “No ma olin näinud, kui vanaema lambaid pidas, aga Omar polnud näinudki,” lisas Ain. Nüüd on naabritel tekkinud juba hasart, et kas on võimalik ka lambakasvatusega plussi saada.
Juba seitsmendat aastat püüavad nad kahepeale lammaste pidamisega nulli saada – selleks kahe pere lambad kokku löödigi – väike kari lihtsalt ei tasu pidamist. “Saime pisut osavamaks, aga ikka jäi midagi puudu,” ütles Jõpiselg.
“Loomapidamine ongi meeste hobi,” ütles Maia Jõpi­selg. “Teistel käivad mehed jahil või kalal, aga meie omad veedavad vaba aega lambaid talitades.”
Lammaste võtmise mõte tuli naabrimeestel siis, kui muru trimmerdamisest sai villand. Mõlemad lootsid, et lammastega on lihtsam maad hooldada. Kuna mitmed põlved on siin, Orjakus maad harinud ja Käina lahe äärt korras hoidnud, ei saa ka nemad lasta kodukohta võssa kasvada. Nii nad siis hakkasidki loomapida­jaiks.
“Muresid ikka on, sest elu pole must või valge ja erinevaid raskusi on ette tulnud, aga sein püsti ees pole olnud,” ütles Jõpiselg. “Vaadates oma vanemaid ja vanavanemaid, mida moodi inimesed on hakkama saanud, siis meil pole midagi viga – katus pea kohal, leib laual ja lapsed terved.”

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411