Teisipäev, veebruar 5, 2013
 

Mu koduaia Pardisaar

Läinud aasta hiliskevadel tekkis mu koduse metsaaia pisikese tiigi tillu­kesele saarele asustus.

Järgnevalt katkeid päevikust, kuidas täpsemalt see kõik oli.
25. mai. Tiigisaarel sookailupuhmas on sinikaelpardimamma pesa hulga kreemvalgete munadega. Ennist päeval niitsin kaldal muru, hauduja närv ei pidanud ilmselt sellise jõurava eluka liiglähedusele vastu ja nii reetis ta lendu tõustes oma asukoha. Munad jäid õnneks sooja päikese kätte.
Õhtul vaatama minnes leidsin mamma taas eest pesal lösutamas. Tema pruunikirju kaitsevärvus sulandub sookailupuhmaga üheks, nii et raske on algul üldse märgata.
27. mai. kell 8 õhtul pahin-pladin tiigil – pardimamma puges saba viibutades vaevakase ja sookailupuhma varju, jälle hauduma. Üle kahe tunni oli ära, kasutasin siis juhust ja silmitsesin sulgedepehmusse pakitud pesa.
Eile õhtul ei jõudnudki ma ta naasmist ära oodata. Seega käib ta õhtuti kusagil söömas ja end sirutamas ning munad saavad niikaua niisama hakkama.
Veetase langeb metsaaias, saar on veel saar, ehk kassid ei ründa seda pesa. Nii lahe ikka: minu tehtud tiigijunni saaremüksul leidis üks sinikaelpardimamma keset sisemaad sobiliku pesapaiga. Eks Pardisaar olegi nüüd sellele veest kerkivale kivikuhilale sobiv nimi.
28. mai. Õhtupoole jälle part läinud. Kole pikalt tundus ta ära olevat. Läksin süüdistavalt kaema, et mis see siis olgu nii pikalt ringi litutada! Kuid pardimamma vaatas oma truult kohalt vastu seletamatul pruunil pilgul. Millal ta ometi oli sinna
HIILINUD? Istusin omast arust ju õige pikalt sellesse suunda vaadates, vaid paari­kümne sammu kaugusel.
29. mai. Emmaste pensionärid käisid aiaekskursioonil. Hallid käpad jäid tallamata, pardimamma pesalt ehmatamata. Ehkki paljud silmapaarid uudistasid teda paari sammu kauguselt üle veeriba rohkem kui rubla eest. Part vaatas vastu ega liigutanud end. Vapper emainstinkt!
3. juuni. Aina sajab, tiigis on vesi taas tõusnud ja saar püsib endiselt saarena. Õhtul sabistas pardimamma pikalt oma õitsvas sookailupõõsas, aegajalt nähtavale ilmudes, siis reetis vaid kailu värisemine ta tegutsemist. Mida ta toimetas? Pojad kooruvad?
Siis läks joonelt lendu. Läksin vaatama. Halludusulist pesa nagu polnudki enam. Siiski paar valendavat munaotsa kumas. Pesa oli üleni värskeid leselehti etc liblesid täis, kokku moodustades suurepärase maskeeringu. Kas ta minu pärast, kes ma seal läheduses pikalt viibisin, nii hoolsalt maskeeris? Pardi­pesa jälgimine tagaaias on hulga etem kui loodusfilmid ja virtuaalsed veebikaamerad. Iga päev pakub midagi uut ja üllatavat. Kaua aega võtab see välja haudumine?
5. juuni. Pardimammal on seitse poega väljas! Alles eile haudus saarel. Täna ehmatasin neid kogemata suure tiigi ääres veerohustust liikvele. Nupsud heletumepruunikirjud pojad piuksusid. Pesas näikse veel nagu kaks tervet muna, ei saa saarele lähemalt uurima minna. Vaevalt neist enam midagi tuleb, vaevalt pesakond enam pessa naaseb.
- – -
Ja nii oligi. Pardisaar jäi nukralt hüljatuks, vaid udusulis pesa ja valkjad munakoored meenutasid terve suve endisi elanikke. Pardimammat ja tema seitset poega ma rohkem kahjuks ei näinud – läksid päevapealt oma teed.

 

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411