Teisipäev, jaanuar 8, 2013
 

Loopealsete taastamise korduvad küsimused

Keskkonnaamet
Sellise tõdemuseni võib jõuda igaüks, kes meie armastatud saartel lahtiste silmadega ringi käib.
Me elame metsavööndis ja kui inimene loobub maastikku hooldavatest tegevustest – karjatamisest või niitmisest – kasvavad avakooslused kiiresti kinni. Puisniidud võsastuvad väga kiiresti, õhemamullalised looniidud ehk loopealsed natuke aeglasemalt.
Praegune seis Eesti saar­tel aga näitab, et ka loopealsetele antud armuaeg on otsas. Kuigi selle Eesti kõige silmapaistvama elupaiga hoidmise vajadust on rõhutatud juba ammu, pole seni olulisemaid samme astutud.
Juba 1975. aastal kirjutas Liivia Laasimer: “On selge, et kui tahame tulevastele põlvedele säilitada kas või näitena Eesti taimkatte mitmekesiseid tüüpe, eriti aga huvitavaid looduse ja loometsade taimekooslusi paealadel, siis peame sellele mõtlema juba täna, kui see juba polegi liiga hiljaks jäänud.”
Praeguseks on avatud loopealsete ja ka loometsade seisund muutunud väga palju nukramaks. Kui eelmise sajandi keskpaigas oli erinevat tüüpi avatud loopealseid kokku ~43 000 hektarit, siis praegust olukorda on isegi raske numbritesse panna – väga paljud looniidud on nii tugevalt võsastunud, et juba mõne aasta pärast ei ole mingit põhjust neid loopealseteks nimetada.
Alasid, mida veel taastada saab, on Eestis ligikaudu 6000 hektaril. Suurem osa neist paikneb Saaremaal, kuid Hiiumaa säilinud lookooslused esindavad Eestis väga olulist ja eripärast loopealsetüüpi.
Tõeliselt heas seisus loopealsed, mis on olemas ka kümne aasta pärast, katavad Eestis vaid mõnisada hektarit. Loopealsete kadumine teeb Eesti loodusele ja pärandkultuurile suurt kahju. On ju loopealsete näol tegu pärandkooslustega, mis kujunenud meie esiisade käte abil – loodus ja meie enda maa ajalugu on saanud pärandkooslusel kokku ja moodustanud elurikkusest kubiseva ja inimsilmale ilusa maastiku. Enamikul Eesti loopealsetel lakkas hooldus juba eelmise sajandi keskpaigas ning algas kadakate ja mändide invasioon. Kui kadastik muutub liiga tihedaks, kaovad kooslusest iseloomulikud ja valgusnõudlikud taimeliigid ja nendega koos ka avakoosluste putukad ja linnud.
2010. aastal koostasid teadlased ja keskkonnaorganisatsioonid keskkonnaministrile pöördumise, kus rõhutati loopealsete kiire taastamise vajadust. Meie rõõmuks võtsid keskkonnaameti inimesed 2011. aastal initsiatiivi Eestile niivõrd oluliste maastike taastamiseks ja kaitseks ning asusid ette valmistama projekti taotlemaks toetust Euroopa Liidu väärtuslike elupaikade eest hoolitsemiseks ette nähtud meetmest LIFE+. Järgmisel aastal on praeguse eelarveperioodi viimane LIFE+ taotluste esitamise tähtaeg ega ole veel teada, kas sarnane programm ka edaspidi toimub. Loopealsete taastamisega on aga väga kiire ja on karta, et viimane LIFE+ voor jääb ka viimaseks heaks võimaluseks, mida Eesti loopealsete olukorra parandamiseks lähiaastatel kasutada saab.
Projektitaotluse ettevalmistus ei ole keskkonnaameti töötajatele olnud lihtne, eraldi raha selle eest ka keegi saanud ei ole ning töö on tehtud inimeste vabast ajast, kantuna murest pärandmaastike olukorra pärast. Ehk andestavad maaomanikud ka mõned vormistuslikud apsakad, mis suure töökoormuse juures on kerged tekkima.
Projekt ise ei ole veel valmis, kõiki detaile veel lihvitakse ning kaalutakse enne järgmisel aastal toimuvat rahvusvahelist hindamist. Enne seda ei saa ka kindel olla, kas saadakse rahastus ning kõik kulgeb nii nagu plaanitud. Maaomanike nõusolekut projektis osalemiseks on vaja aga juba enne projektitaotluse esitamist – muidu ei saa hinnata ei tööde mahtu ega määrata taastamisvõimalusega piirkondasid.
Teadlaste poolt kutsuksin loopealsete omanikke üles olema avatud ja huvitatud meelega ning leida võimalus kas projektis osalemiseks või iseseisvate jõupingutuste tegemiseks noorte kadakate ja muu võsa eemaldamiseks oma väärtuslikelt niitudelt.
Eesootav töö koosluste taastamisel on suur ja vajab lisaks hoolikale planeerimisele ka teaduslikku seiret. Projekti läbiviimine ja koosluste taastumise seire toimub keskkonnaameti koostöös Tartu ülikooli ja Eesti Maaülikooli teadlaste ning Pärandkoosluste kaitse ühingu spetsialistidega. Enne projekti planeeritavat käivitumist viiakse 2013. a suvel läbi liigilise koosseisu ja keskkonnatingimuste inventuur igal taastataval alal. Analüüsi korratakse valitud aastatel pärast taastamistööde läbiviimist. Kindlaksmääratud aladele paigaldatakse ka iga-aastaselt seiratavad püsiruudud. Tihe koostöö toimub Rootsi ekspertidega, kelle kogemustepaga­sisse kuulub 7000 hektari loopealsete taastamine Ölandi saarel.
Kas kadakad ja orhideed on ohus?
Inimesed on küsinud, kas loopealsete taastamise käigus ehk Lääne-Eestile iseloomulikud kadakad hävimisohtu ei satu. Seda ohtu ei ole. Kadakale Eesti saartel meeldib, tema populatsioonid on väga elujõulised ja kunagistele vanadele kadastikele on viimastel aastakümnetel lisandunud tuhandete hektarite kaupa noori kadakavõsasid 90ndatel sööti jäänud põldudele ning kunagistele karja- ja heinamaadele.
Ilmselt on inimeste mure tekitanud ka kahetsusväärne trend, et puidutööstuse jaoks on ennekõike välja raiutud väärtuslikumad vanad kadakad. Kadakavõsa harvendamine mõnel tuhandel hektaril taastatavatel loopealsetel piirkonna kadakatele mingit kahju ei tee. Vastupidi, loopealsete taastamise käigus viiakse tihedate ja noorte kadastike katvus 30protsendile. Paranenud valgustingimused tagavad allesjäävate kadakate tugevama kasvu, nad kujunevad tõenäolisemalt puukujulisteks, kannavad rohkem vilju ja muutuvad ka inimestele paremini vaadeldavaks kui tihedas võsas.
Valdav osa Eesti orhideesid vajab valgust või poolvarju ning tunneb ennast kõige paremini avakooslustel. Päris metsas kasvavad vaid mõned üksikud orhideeliigid. Võsastumine viib valgusnõudlike orhideeliikide hääbumiseni. Eesti loopealsete orhideed mõõdukat inimmõju ei karda – sellal, kui nende populatsioonid siin kanda kinnitasid, olid nende kasvukohad hooldatud, avatud ja ekstensiivse inimmõju all. Loopealseid eelistavate orhideeliikide kasvutingimused paranevad looalade taastamisel oluliselt.
Lisaks tuleb projekti läbiviimisel arvestada ka kõigi teiste taastavatel aladel leiduvate kaitstavate liikide kaitsekorralduskavadega. Taastamist tuleb läbi viia hoolikalt, maharaiutud võsa aladelt eemaldada ja vältida liigset pinnase kahjustamist. Hilisemal alade hooldusel tuleb leida õige karjatamiskoormus. Orhideerohked loopealsed ja tegelikult üleüldse loopealsed ei sobi hästi raskete lihaveistega karjatamiseks ning seda arvestades oleme andnud soovitusi eelistada loopealsete hooldajatena lambaid või väiksemaid segakarju.
Kuidas valiti taastatavad looalad?
Olulisemate kiire taastamisvajadusega looalade valiku tegi ekspertide grupp kuhu kuulusid Tartu ülikooli ja Eesti Maaülikooli teadlased, piirkondlikud maahooldus­spetsialistid ning Pärandkoosluste kaitse ühingu esindajad.
Alade valikul püüdsime lähtuda sellest, et ennekõike taastataks ajalooliselt suurte ja oluliste loopealsete seni säilinud fragmendid. Esiteks on ajalooliselt suured ja olulised alad suhteliselt liigi­rikastena säilinud. Teiseks aga on nii niidutaimedele kui liblikatele oluline elupaikade sidusus – see tähendab, et mida rohkem on mingis piirkonnas (näiteks 5–10 km raadiuses) sama elupaika, seda jätkusuutlikumad on ka sellisesse võrgustikku kuuluvad taime- ja looma­populatsioonid.
See tuleneb sellest, et väga paljud taimeliigid, putukatest rääkimata, ei saa isolatsioonis olles pikaajaliselt püsima jääda. Kui teistest loopealsetest kaugel oleval alal peaks mõni liik juhuslikult kaduma, siis sama liik enam sinna uuesti teed ei leia. Hea sidususega loopealsetel aga levivad lähedalasetsevatelt aladelt peagi uued isendid asemele. Nii puhverdatakse kohalikke kadumisi, tõuseb alade liigirikkus ning seemnete ja isendite vahetus alade vahel suurendab ka populatsioonide geneetilist mitmekesisust, tehes nad elujõulisemaks ja muutustele vastupidavamaks. Kui aga vahemaa elupaigalaikude vahel jääb liiga suureks, satuvad väikesed osapopulatsioonid isolatsiooni ning kuhtuvad aeglaselt.
Ajalooliselt suurte looalade piirkonnas on lisaks säilinud loopealsekillukestele ka valgusrohkeid metsaservi ja teeveeri, mis kunagi olid loopealsed ja kus ka mitmed niiduliigid on veel säilinud. Pikaajaliselt ei pruugi sellised väikesed populatsioonid püsima jääda, aga loopealsete vahel võrgustiku moodustamiseks on väga sobilikud. Sellistes piirkondades on loopealsete taastamine lihtsam – niidukoosluse taastumine on kiirem ning kulgeb etteaimatavalt sel juhul, kui looniidule oodatavad liigid ikkagi kuskil läheduses olemas on.
Loopealsetele iseloomulike taimeliikide levikul mängivad kariloomad suurt rolli ning sidusatel aladel on ka kariloomade aladevahelist liikumist ning nendega toimetamist kergem korraldada. Just sellistes piirkondades on tänapäeval meil võimalik loopealsed kõige lihtsamalt ja kiiremini taastada. Kui suurem osa valguslembeste taime- ja liblikaliikide elupaikasid on regioonis hävinud, on taastamine keerulisem, aeganõudvam ja kallim.
Eesti riigieelarvele koosluste suuremamahulisel taastamisel ilmselt lähiaastatel loota ei ole võimalik ja kui loopealsetega tegelemist veel mõni aastakümme edasi lükata, siis oleme oma õiterohked niidud kas alatiseks kaotanud või peame nende taastamist päris nullist alustama. Tegelikult ongi valida, kas nüüd või mitte kunagi.

AVELIINA HELM
TÜ botaanikateadur, loopealsete taastamise
projekti teaduslik nõustaja

 

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411