Teisipäev, jaanuar 22, 2013
 

Kohaliku tasandi muinsuskaitsest Kärdlas…

Erakogu
Eestis on suur hulk riiklikult kaitstavaid ajalooliselt ja arhitektuuriliselt väärtuslikke objekte, millega ümberkäimist
kureerib muinsuskaitseamet.
See aga ei tähenda, et objektid või hoonekooslused, mis riikliku kaitse all pole, ei võiks olla väärtuslikud ja säilitamist vajavad.
Paraku ei jõua riik kogu meie keskkonda kaitsta ja seda pole ka tarvis, seda enam, kui tegu on lokaalse või kogukondliku tähtsusega pärandiga, mis üleriigiliselt nii väga ainulaadne pole. Samas on see mingi kohaliku piirkonna identiteedi osa ja kujundab selle esteetilist palet.
Teisalt olgu öeldud, et kogu inimkätega loodud keskkonda polegi vaja tingimata kaitsta, kuna ühiskonna eesmärgiks ei ole luua endast muuseumieksponaati, vaid olla pidevas arengus, mis tähendab pidevalt uute kihistuste ja kvaliteetide tekkimist ning segunemist. Oluline on siin nende kihistuste omavaheline kooskõla ja kokkusobivus ehk otsesemalt väljendudes – et stiilne ja väärikas tsaari- või eestiaegne elamu ja maskuliinsusest pakatav tänapäeva luksusvilla ei mõjuks kõrvuti nagu siga ja kägu. Just selliseid vastuolusid on paraku meie asulates aina rohkem märgata.
Selleks, et mõni piirkond, linn või küla oma ajalooliselt välja kujunenud nägu ja iseloomu (mõnikord võiks öelda ka visiitkaarti) ei kaotaks, on olemas mitmeid mooduseid. Ja nagu mainitud, ei pea sugugi alati riik tulema ütlema, mis ühes või teises paigas kaitsmist väärib ja kas seda või teist hoonet või kiigeplatsi kohalik kogukond väärtustama peaks.
Üsna suur roll oma elukeskkonna kaitsmisel ja hoidmisel – ja seda ka muinsus­kaitselisest aspektist – lasub mõistagi kohalikul omavalitsusel, kel valla- või linnaelu kureeriva üksusena on selleks ka halduslikud ja juriidilised instrumendid.
Kõike seda muidugi juhul, kui kohalik kogukond, kelle võimuses on omale juhtkond valida ning seeläbi oma kavatsusi ja soove kodukoha arendamisel ellu rakendada, seda kõike soovib ja demokraatlikus ühiskonnas talle omistatud võimalusi kohaliku elu suunamisel kasutab.
Aga mida siis kohalik omavalitsus ehitatud keskkonna kaitsel ära saab teha? Kokkuvõtvalt öeldes, reglementeerida oma haldusala ehitustegevust selliselt, et see rakenduks kohaliku keskkonna säilimise ning uue ja vana harmoonilise kooskõla tekkimise hüvanguks. Kõige levinumaks mooduseks on antud juhul miljööalade moodustamine. Seda võib defineerida järgmiselt: miljööväärtuslik eluasemepiirkond nn miljööala on seadusandlikus mõistes planeeringuga määratletud ala, kus on kehtestatud piirkonna ajalooliskultuurilisest eripärast ja selle säilitamise vajadustest tulenevad spetsiifilised planeeringulised ja ehituslikud regulatsioonid.
Kõige eesrindlikumad Eesti miljöökaitsjad on suured omavalitsused nagu Tallinn ja Tartu, mis näiteks oma Kalamaja ja Supilinna seeläbi järeltulevatele põlvedele säilitada püüavad. Samas on arvukalt miljööalasid moodustanud ka väiksemad omavalitsused, kusjuures kehtestatud mängureeglid võivad omavalitsuseti paljuski erineda. Kokku on Eestis käesolevaks hetkeks omavalitsuste poolt moodustatud ligi 70 miljööala.
Loomulikult kaasnevad igasuguse kaitsega ka piirangud, kuid siin ongi see koht, kus omavalitsus ja kohalik kogukond saaksid vastavad mängureeglid omavahel paika panna, alustuseks on vaja vähemalt ühe osapoole tahet. Nüüd on ka Kärdla linn oma uue üldplaneeringuga miljööala moodustanud, kuid see on kõigest esimene samm väärtusliku ja ainuomase linnakeskkonna kaitsel. Miljööala tähendab ka osapooli (kohalik omavalitsus, majaomanikud, linnakodanikud) rahuldavat kaitse-eeskirja ning mis kõige tähtsam – eeskirjast lähtuvat järelevalvet ja nõustamist kohaliku omavalitsuse poolt.
Kui nüüd rääkida lähemalt Kärdla linnast, siis mis on siin see ajalooliselt välja kujunenud väärtuslik keskkond, mille säilitamisele viimasel ajal tähelepanu on pööratud? Kärdla väärtuseks lisaks meteoriidikraatrile, sangleppadele, linnaparkidele, nukuteatrile ja mererannale on kindlasti ka selle ehituslik kihistus. Väärtuslik seejuures ei ole mitte ainult tsaari- või eestiaegne pärand, vaid ka seda sujuvalt toetavad mõõduka ja üldjuhul maitseka vormistusega hilisemad hooned. Nime­tagem seda ala tinglikult vanaks Kärdlaks ehk juttu on peamiselt vanast vabriku­asulast, mis paikneb Pika tänava piirkonnas ja Vabriku väljaku kandis. Lisaks kohtab Kärdlale ainuomast linnapilti ka keskväljaku ümbruses ja sellest kiirtena hargnevate tänavate ääres, kus leidub väärtuslikku ning endiselt autentse ilmega
sajandivanust, aga ka hilisemat hoonestust, mis on Kärdlale andnud talle omase kordumatu ja hubase ilme.
Kuid kas seda peaks tingimata eraldi kaitsma? Kas Kärdla nägu ja aastakümnetega tekkinud elukeskkond on ohus? Andku nüüd hiidlased mulle kui kõrvaltvaatajale mu otsekohesus ja kohatine radikaalsus andeks (siinkohal räägib minus ka kadedus), aga paraku tuleb tõdeda, et Kärdla on praegu teelahkmel. Kas muutuda euroremonditud karbi­külaks, kus vohab juhuslikkus ja maitsetus, või jääda ja areneda oma ajalugu hindavaks väärikaks Hiiumaa pealinnaks, kus püütakse vältida vana ja uue vastuolu ning säilitada olemasolevaid väärtuslikke kihistusi.
Rõhutan, et miljöö kaitse ei tähenda uue välistamist, pealegi on meie asulaid, samuti ka Kärdlat, pidevalt ehitatud, mis on igati loomulik ja loogiline protsess. Konflikt pole siin tekkinud tingimata kaasaegsete uuselamute või kaupluste-büroode rajamisega – seda muidugi juhul, kui need olemasoleva linnakoega arvestavad – vaid tihti ka olemasolevate vanemate hoonete maitsetu ümberehitamisega. Just see viimane on üha julgemalt maad võtmas ka Kärdlas, mis veel hiljuti mõjus muude Eesti linnade ja asulatega võrreldes arhitektuurilise oaasina.
Kärdla vanade hoonete lahutamatuks väärtuslikuks osaks on nii originaalsed akna- ja uksepiirdeliistud, profileeritud laudis, tahvel­uksed, saelõikelised ehk puitpitsilised räästalauad, verandade tiheda ruudu­jaotusega aknad ja palju muudki. Paraku on nii mõnigi vabrikuküla maja oma eheduse ja lihtsa stiilsuse nimetatud elementide eemal­damisega minetanud, mõjudes linnaruumis tõelise iseloomutu kuurina.
Tihti tuuakse säärase ümber­ehituse põhjuseks vältimatu soojustamise vajadust, mille tõttu saavad hooned uue, tavaliselt blassi ja iseloomutu kuue. Tegelikult antakse oma majale säärase “kasuka” ümberpanemisega hoopis surmahoop, kuna enamikel juhtudel ei arvestata sellega, et soe väljub hoonest eelkõige läbi lagede, mitte seinte.
Kõike seda olnuks võimalik vältida, kui vaid arhitekt või teemat tundev ehitus­spetsialist käepärast oleks olnud. Ja just siin saaks kohalik omavalitsus oma majaomanikele appi tulla, andes nõu nii esteetilise kui tehnilise poole pealt. Aktiivsust peab üles näitama ka majaomanik, kes enne remonti peaks spetsialisti poole pöörduma. Selle ala asjatundjaid Hiiumaal peaks leiduma küll. Omaette teema on muidugi ka uuselamuehitus, kus kvalifitseeritud arhitekti kohtab samuti aina harvem.
Kindlasti vajab Kärdla ehituslik pärand senisest palju tundlikumat lähenemist. Kärdlal selleks eeldusi on, kuna nii saare kui selle pealinna elanikkonna tuumikuks on jätkuvalt tugeva koha­tajuga ning oma kodukohta kõrgelt hindav põline kogukond, kes oma elupaiga muutumist magushapuks rosoljeks näha ilmselt ei taha.
Tasuks ka mainida, et mitte kõik Kärdlasse tulevad turistid või muud külalised ei hinda seda kohta vaid laevasõidu, mere, vaikuse ja turvalisuse, vaid ka ajalooliselt välja kujunenud ning (veel) paljuski rikkumata linnakeskkonna pärast.
Nii mitmedki Eestimaa asulad on osalt tänu oma halastamatule saatusele, osalt asjatundmatule ja kiirusta­vale euroremontimisele paraku jõudnud oma väärtuslikuma osa ehitatud keskkonnast minetada. Tahaks loota, et Kärdla suudab neid vigu edaspidi vältida.

MADIS TUUDER
Narva LV muinsuskaitse
vaneminspektor

 

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411