Teisipäev, november 13, 2012
 

Pangandusjuhiga Hiiumaa võimalustest

Helja Kaptein | Hiiu Leht
Swedbanki ettevõtete panganduse tegevjuht Robert Kitt esines Hiiumaa arenguseminaril, kus 15. korda analüüsiti saare majanduse olukorda ja tunnustati ka saare tublimaid ettevõtjaid.
18 aastat panganduses töötanud Kitt rääkis oma ettekande “Mõtisklusi Eesti majanduse teemal” algul enda seostest Hiiumaaga. Kitti lapsepõlv möödus Hiiumaal Jausa külas ja oma esimesed rublad teenis ta Sõpruse kolhoosis.
Mis Teie arvates võiks olla Hiiumaa kogukonna kullaauk, see võimalus, see valdkond, kust me pole raha välja võtnud ega töökohti loonud?
Mõtlesin selle küsimuse peale, kui siia sõitsin. Arvan, et on üks koht küll, kuhu hiidlased kindlasti ei ole üldse väga sügavalt sisse vaadanud. Võib olla on vaadanud ka, aga ma ei tea. See on haridussektor. Vanasti oli siin ainult Putkaste sovhoostehnikum, Kärdla keskkool, põhikoolid ja kõige kõrgem haridustase, mida siin pakuti, oligi tehnikumis.
Siiski, Mainori kõrgkool oli siin mõned aastad, aga ei saanud kokku rohkem üliõpilasi kui ühe kursuse jagu.
Võib olla ei peakski vaatama klassikalise kõrghariduse poole, vaid ehk võiks siin olla Maaülikooli mingi filiaal, mis võiks näiteks tegeleda taimede- või loomade aretusega. Mingi natuke spetsiifilisema asjaga.
Sama küsimust küsiti mult samasugusel üritusel umbes aastapäevad tagasi Haapsalus, Läänemaal, ja siis mulle tundus, et see võimalus on kaunite kunstide linn. Seal on kunstikool, muusika­kool – miks mitte seda võimendada ja tuua natuke kõrghariduse taset juurde, et importida tudengeid teistest Eestimaa linnadest. Haapsalu võimalus on see, et seal on vaikne ja ilus, linnapea ütleb ka, et nende nišš ongi vaikne ja rahulik linn ja inimesed hindavad seda. Nad tulevad sinna elama, pensionärid näiteks.
Hiiumaal võiks midagi sarnast mõelda, midagi, mis puudutab põllumajandust või taimekasvatust, teha näiteks näidismajand või uurida mingit asja. Sellest mõttest võiks näiteks edasi minna Maaülikooliga koos. Hakata siia kunstlikult mingit IT kolledžit üles ehitama tundub… Kõike on muidugi võimalik teha, näiteks Rootsi parimaid disainikoole on kuskil Põhja-Rootsis, aga see peab tekkima millegi peale. Või näiteks võiks siin koostöös kunstiülikooliga teha maalimist ja fotograafiat. Nad on siiamaani käinud Muhus, aga miks mitte Hiiumaal, kas siin on vähe ilus või?
Kas spaandus ei ole Hiiumaa teema?
Soomlased on kõik juba Saaremaal ära käinud ja ma ei tea, kuidas sealsetel spaadel läheb, kindlasti läheb mõnel hästi, mõnel halvasti. Spaasid on meil juba suhteliselt palju, see turg on väga tihe ja eeldab väga suuri investeeringuid. Nii et risk on väga suur – äkki ei tulda. Spaanduse värk oleks natuke selline mulle-ka-tüüpi. Siin-seal on, teeme ka, aga võib olla peaksime leidma mingi parema niši. Või ka ökoturism, seda saab siin küll viljeleda, aga see ei anna palju töökohti.
Kuskil oli selline rusikareegel, et piirkonnas saad sa teha just nii keerulist asja kui kõrget haridust pakub selle piirkonna haridussüsteem. Enam vähem ongi nii. Näiteks Helsingis on hästi teravad tehnikakõrgkoolid, Tallinnas ka, aga Põlvas ei ole ja seal suurt midagi ei toimugi. Ma just mõtlesin, et miks räägitakse, et Hiiumaa on halb koht kui Põlva maakonnas on üks kolmandik elanikest invaliidsusgrupiga? See on viis, kuidas saada riigilt sotsiaaltoetust, aga siiski, kuidas see võimalik on?
Hiiumaale ei ole vaja tekitada mingit tuhande töökohaga ettevõtet. Piisab kui tekiks viis viieteistkümne töötajaga ettevõtet, et luua peredele võimalus. Peaasi, et noortel ei tekiks lootusetuse tunnet ja nad usuks, et neil on siin midagi teha.
Ma mõtleks ikkagi hariduse peale ja seda hoolikalt valitud niššides. Pigem mitte meeskonna-, vaid individuaalalad, mida saab teha üksi või väheste inimestega. Miks mitte kaunid kunstid, näiteks kunstiakadeemia suve- või talveresidents, et siin saaks maalida või lavastada.
Majanduskõrgharidus? Miks peaks? Mis on see Hiiumaa eelis võrreldes Tartu või Tallinnaga? Või näiteks Pärnuga, kus on kolledž? Isegi pärnakad on hädas ja ma ei tea, kas Tartu on selle kolledži juba kinni pannud või on see veel lahti.
Seda loomulikku eelist Hiiumaal ei ole, aga eeliseid siin siiski on. Meri on lähedal. Näiteks kalakasvatuse teemalist haridust võiks siin pakkuda. Mereharidus koostöös Mereakadeemiaga. Kasvõi kapteneid võiks siin koolitada, navigatsiooni võiks õpetada. Seda ei pea tegema Tallinnas Lasnamäel. Mina mõtleks hariduse peale ja valiks niisugused erialad, mis Hiiumaa spetsiifikaga kokku lähevad, et need inimesed, kes tulevad, teeks siia kasvõi suvekodu ja tuleks tagasi.
Praegu on pigem trend niisugune, et minuvanused inimesed, kes linnas elavad, ostavad suvila mandrile. See tähendab, et side katkeb ja see on kõige kurvem trend. Kui aga suvila jääb siia, siis nad  tulevad tagasi. Tulevad kas pensionile või tulevad suvel ja kulutavad siin Selveris raha. See tähendab, et Selveril on käivet, mis tähendab, et neil on motivatsiooni uusi kaupu juurde tuua. Kui käive kukub ja kauplus kiratseb, siis ei ole pointi siin olla.
Mis on need barjäärid, mis takistavad Hiiumaa arengut?
Meri on vahel. See võib olla konkurentsipuudus, eelis ka. Miks mina ei ostnud suvilat Hiiumaale, mis oleks olnud loogiline ja südamelähedane, vaid ostsin saja kilomeetri kaugusele Tallinnast Pärnu poole. Sellepärast, et kui mul tuleb õhtul tunne, et ma tahan minna, siis ma saan minna. Ma ei sõltu millestki. Saaremaaga on samamoodi.
Ma ei tea, kas Hiiumaal tegeletakse väga ulatuslikult loomakasvatusega, lihaveistega, aga siin saab rannaalade hooldamise eest lisatoetusi. Hiiumaa on piisavalt väike, et teha koostööd ja saarele üks tapamaja, mitte kolm.
Piimakombinaadi puudumine. Näiteks kunagi tehti Emmastes suurepärast hapukoort, mille tootmist taheti üle viia Raplasse, aga see bakter suri poole tee peal ära ja niisugust hapukoort enam pole.
Kui piimahinnad kõvasti kukkusid, lõid Hiiumaa piimakarjakasvatajad korraks punti, et nüüd teeme oma meierei, aga niipea kui piimahind paranes, koostöö kadus.
See ei ole Hiiumaa eripära. Huvitav, et metsamehed on suutnud Eestis mitu korda konsolideeruda ja teha koos, aga põllumehed nüüd hakkavad ka. Ma olen optimist.
Kui olen millegi suhtes pessimist, siis ma ei oska nende tööturult kõrvale jäänud neljakümne tuhande inimese probleemile lahendust leida. Need pole lihtsalt töötud, vaid inimesed, kes ei viitsigi midagi teha. Nad on kahekümne viie aastased, nad on lõpetanud üheksa klassi. Kui nad on linnas, siis  nad püüavad end Maximasse tööle sokutada, kui nad on maal, siis… ongi lootusetuse tunne. Olen pessimistlik selles mõttes, et ma ei näe teed, kuidas see probleem korda teha.
Käisite oma ettekandes välja üsna sotsiaaldemokraatliku mõtte: Rikkad ja õnnelikud on need rahvad, kelle eesmärgiks ei ole mitte rikkus ja õnn, vaid vähene vaesus. Tartu ülikooli majandusteadlane Danel Tuusis ütles, et järgmine känd, mille taha jääb Eesti majandustõus, ongi suur vaesuses elavate inimeste hulk, kellest ei ole enam tööjõuturule tulijat.
See mõte pole sotsiaaldemokraatlik, vaid äärmiselt liberaalne, küsimus on meetodis. Kas me võiksime riigina võtta laenu? See on see, mida teevad teised riigid. On pakutud lahendus, et võiks tõsta kaht asja: esiteks maksuvaba miinimumi, et neil, kes teenivad hästi vähe, oleks maksuvabastus suurem, ja siis tõstaks tulumaksu natuke rohkem. Meil ei ole mõtet tulumaksu langetada, sest madalama sissetulekuga grupid ei saagi palka. Pigem tõstame maksuvaba määra ja pisut ka tulumaksu.
Mis puutub maksumäära, siis meie keskvalitsuse kulutused on umbes nelikümmend protsenti SKT-st, mis on Euroopa üks suuremaid. Meie riigiaparaat on liiga suur. Elasin üksvahe Tartu linnapeaga kõrvuti. Tema rääkis, et isegi kui kohalikele omavalitsustele antav raha hulk pole nominaalselt vähenenud, on ülesandeid aina lisandunud, raha aga pole juurde antud.
Presidendile ka see idee [rahva vähesest vaesusest - HR] väga meeldis, aga meetod, kuidas vaesust vähendada – ei ole ühte võluvitsa. Pool aastat olen propageerinud osalise tööajaga töökohtade võimalust, aga see ei ole väga lendu läinud. Tähtis on, et inimene käiks tööl. Kui tal kolm aastat pole tööd olnud, siis ta enam ei lähegi, siis ta enam ei julgegi kandideerida. Tööharjumuse säilitamiseks oleks osalise koormusega töökohad head.
Näen, et üks huvigrupp, kellele see võiks sobida, on väikelaste emad. Teiseks rikkad inimesed, kes käiks tööl selleks, et hoida kvalifikatsiooni, mitte raha pärast. Eakad inimesed ehk rohkem ei jaksakski, kuid see oleks hea motivaator, miks habe ära ajada ning mitte istuda kodus ja kurta, kui haige sa oled. Ka mõned vähemkindlustatud tudengid tahaks teenida. Poole kohaga töötada õppetöö kõrvalt jõuaks, täiskohaga mitte.
Meil oli mais ettevõtjate üritus, kus rääkisime, mis majanduses toimub. Kohal oli 150 suurettevõtjat, meie kliendid, kelle ettevõtted moodustavad nii kolmveerand Eesti majandusest. Palusime neil üles kirjutada kolm põhjust, miks ei saa käia tööl poole kohaga ja miks nad ei loo selliseid töökohti. Siis vahetasime arvutid ära ja teine grupp pidi vastama, kuidas neid põhjusi n-ö ravida. Lahendusi leiti, pigem on see kinni mõtlemises. Loomulikult teeb see tööandja elu keerulisemaks, aga väidan, et varsti pole seda luksust enam – kui tahad head töötajat hoida, siis võtadki ta kolmveerand kohaga tööle ja lubad tal igal õhtul varem minna näiteks lapsele kooli järgi. Aga see ei lahenda muidugi kõigi neljakümne tuhande töötu probleemi, kõige rohkem ehk tuhande, võib olla kahe tuhande.
Kes peaks seda tööjõuprobleemi lahendama? Kelle otsa tuleks vaadata?
Kõik probleemid, mis puudutavad tööjõuturgu, on hästi komplekssed. Ettevõtjad saavad anda oma panuse, aga ka inimesed peaks muutma oma suhtumist. Et näiteks juletaks vastu võtta ka tähtajalisi töölepinguid mingi projekti ajaks. Kaasa peaks tulema ka maksusüsteem ja seadusandja. Selle küsimuse alamküsimus on rehabilitatsiooniprogrammid kui võtta tööle endisi kinnipeetavaid või näiteks puuetega inimesi, aga see on väiksem sihtgrupp.
Arvan, et me jõuame heaoluühiskonda ja sotsiaalselt vastutustundliku ettevõtja tiitel hakkab jõudma ettevõtete igapäevategevusse. Ja vastutustundlikkus ei tähenda ainult keskkonnast hoolimist, see tähendab ka inimesi.
Kuna olen uurinud komplekssüsteeme, siis mina ei usu, et kui ma lähen ja “räägin ühe ametniku ära”, siis see töötab. Arvan, et see eeldab laiemat diskussiooni ühiskonnas ja ainult nii suudame seda neljakümmet tuhandet [pikaajaliste töötute hulka - HR] saja haaval väiksemaks lihvida.
Pangad on pärast majandusbuumi tootnud ka ise väga palju vaesust. Pangad müüvad praegu kodusid ja ometi oli aeg, kus laenu pakuti väga lahkelt – ei takistanud neid riik ega keelanud Eesti Pank.
Need kurvad lood eskaleeruvad; kõigepealt ei jõua maksta ja siis on kuskil selles protsessis emotsioonid ja mingid asjaolud.. Nende lugude juures on see inimlik traagika, võib olla on tehtud valed otsused või on protsessis midagi valesti läinud. Nende inimeste koguarv, kes ei ole suutnud sellest välja tulla, ei ole minu meelest väga suur. Kolmsada juhtumit on kuuskümmend tuhandikku meie laenudest, aga iga selline asi on tragöödia.
Mida lõpetuseks ütlete?
Tuleb otsida positiivset, võimalused on igal pool olemas ja ka suhtumine võiks olla positiivsem. Meil on väga palju negativismi, n-ö sinisilmset pessimismi, aga tuleks olla optimistlikum. On hoiak, et meil kõik läheb tuksi ja nüüd seal Kreekas ka. Mis puudutab meie ettevõtlust Kreeka? Kui on ülemaailmsed jamad, siis muidugi saame ka meie pihta, aga ikkagi võiks olla suhtumine positiivne, rohkem võiks olla koostööd ja diskussiooni. Igaüks saab selleks anda oma väikese panuse.
Küsis HARDA ROOSNA

 

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411