Reede, oktoober 5, 2012
 

Tõsielufilmi “Elu Avega” üks võimalikke stsenaariume

Käesoleva filmistsenaariumi aluseks on tõsieluseigad, mis rääkijate arvates eile, 4. oktoobril 70. sünnipäeva tähistanud Ave Alavainut kõige paremini iseloomustavad.
PROLOOG
Vaapo Vaheri aus ülestunnistus, et tema on Ave Alavainu maaletooja.
EPISOODID
Kata-Riina Luide, tütar:  “Ema kirjutas näidendi “Dona Omnibus Bona ehk asjad, mis on head kõigile”. Kaarin Raid lavastas, proovid olid Ugalas ja Mai Murdmaa kodus, kes seadis meie liikumist. Gotlandil oli keskajanädal, millest tahtsime osa võtta ja selleks õppisime etenduse selgeks inglise keeles. Reis võis alata… Jõudsime hiiglaslikku Stockholmi lennujaama. Olles teadmatuses, kas peame võtma oma pagasi järgmisele lennule ise või lähevad need automaatselt, otsustasime siiski minna meie pagasilindi juurde. Seisime ja vahtisime nõutute nägudega seda linti, kui äkki ema tegi temale omase hüüde “juuh” ja hüppas graatsiliselt sellele samale paki­lindile!!! Tol hetkel justkui elu lennujaamas seiskus, ainuke mis liikus, oli pakilint, millel istus ülirõõmus ema. Lint keerles, meie pakid tulid, aga ema ei keerelnud tagasi, vaid kadus. Mina ja näitleja Andres Tabun ei osanud midagi mõelda ega teha. Mõne hetke pärast nägime rahulolevat ema kahe noore kena rootsi politseiniku käevangus meie poole jalutamas. Politseinikud andsid ema meile viisakalt üle. Sel hetkel ei olnud aega olukorda vaagida, sest lennuk Visbysse oli kohe väljumas. Lennujaamas oli remont ning selleks, et jõuda õigel ajal õigesse kohta, pidime lihtsalt jooksma. Panime ema siis ühte kärusse, kostüümid teise ja jooks algas. Mina jõudsin lennuki peale, mida sõna otseses mõttes lennuväljal hääletasin, ema ja Andres said õnneks järgmisele lennule. Kui ma hiljem toibudes ema käest küsisin, miks sa seda tegid, ütles ta, et on seda kogu aeg tahtnud teha ja näed ära tegin!”

Peeter Nieler, poeg: Ema on pea sõna-sõnalt lausunud mu eri eluetappide südamedaamidele minu juuresolekul (ja ka mulle hiljem eraldi), et kui ma mingi jama kokku keeran ja me lahku peaksime minema, siis lapsendab ta minu asemele mu teise poole ja nö “ütleb minust lahti”. Õnneks ei ole hoolimata elu keerd­käikudest asi sinnamaale läinud – saame kõik tänini kenasti läbi. Ja mis kõige tähtsam: mu ema teeb maailma parimaid vaeseid rüütleid. Sõna otseses mõttes!

Elena Linkov, tuttav: “Minu õde Olga oli aastaid Ave naaber. Ühel pühapäevahommikul kostus õe korteriuksele koputus. Ukse taga oli koos oma külaliste ja kohvitermosega Ave, kes ütles õele, et tal on alati nii ilus ja korras korter ja palus luba koos oma külalistega tema sohva peal hommikukohvi juua. Minu õde on väga hea inimene ja loomulikult ta lubas. Teine seik juhtus minu mehe Igoriga. Ta töötas tollal KEK-is santehnikuna ja tal oli töö jaoks nn kongiga auto, milles kõrvalistuja jaoks vaid üks koht. Igor sõitis läbi kolm Kärdla lasteaeda ja igaühest istus kabiini üks meie kolmest pojast. Viimase lasteaia juures oli Ave, kes nõudis, et Igor teda koos poja Peetri ja lapsevankriga peale võtaks ja koju sõidutaks. Igor ütles, et tal juba on kolm last kabiinis. Ave teatas, et häid inimesi mahub palju, ronis koos pojaga kabiini ja lapsevanker pandi kongi.”

Ermo Mäeots, kultuurijuht: “Avega seoses meenub mitu vahvat seika, mis temaga juhtunud või mida ta enda või ininmeste kohta öelnud, aga need ei kannata trükimusta. Üks siiski. Ave helistas mulle, ajasime mingit tööjuttu ja siis vahele räägib ta: “Mu juures on juba mitu päeva elanud üks sugulane. Söönud, joonud, suitsud ära suitsetanud – nimetab ennast kasuõeks, aga aru ma ei saa, kus see “kasu” siin on?!”

Jaanus Kõrv, sõber:  “Aasta tagasi kui kultuurimajas toimus suur heategevuskontsert Ave Vita! maja uue värvi heaks oli saal paksult rahvast täis ja mina konfereerisin. Kuna Ave oli just haiglast naasnud ja ilma ratastoolita suutis vaid lühemat aega seista, pidi ta pärast n-ö ametlikku osa koju puhkama minema. Nii ka sündis ja enne kui Ave end lahkuma asutas, luges ta mulle sõnad peale, millega kogu vastutuse toimuva eest minu kanda määras. Kontsert käis ja veerand tunnikese pärast leidsin võimaluse ühele sigaretile. Kiirustasin läbi fuajee raamatukogu poolse õue viiva trepi poole, kui pidin Avega peaaegu kokku põrkama – ta oli tagasi! Saalis põhjendas Ave valjuhäälselt: nii palju inimesi siin minu pärast, mul hakkas nii piinlik…

Lia Prigoda, ihuarst: “Sügisel, kui ta sai korda oma maja veranda, pani Ave sinna väikese lambi. Ta jätab alati lambi verandale ööseks põlema, et see aitaks kellelgi kottpimedas öös koduteed leida.”
EPILOOG
Vaapo Vaher, eksabikaasa: “Meie abielu muidugi. Aastakümnete tagant näib seegi seigana. Või seiklusena. Aga Alavainu puhul kõnelda üksnes mõnest üksikust seigast pole täpne, sest tegelikult on Ave – seikade ookean. Igal hetkel sigitab ta seiku, meeldesööbivaid või sealsamas haihtuvaid. Ave ei kätke fundamentaalsust, vaid lõppematut tõtlikku episoodilisust, mis kokkuvõttes või distantsilt vaadates loovad ometi mõjuva kogupildi. Nii et, juubelipuhuselt soovin talle jätkuvaid seiku.”

Õnnitlustega ühineb
stsenaariumi koostaja
HIIU LEHE TOIMETUS

 

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411