Teisipäev, oktoober 23, 2012
 

Kiiri Saarelt kahe aastaga neli raamatut

Repro
Kiiri Saar kirjutas oma kolmandat romaani “Ruubeni liblikad: Kirsipiia” uskumatu tempoga, mõnel päeval 40 lehekülge korraga.
Mis inspireeris seda raamatut kirja panema?
Nagu on öelnud suurepärane kirjanik Peeter Helme, on parim inspiratsiooniallikas eelkõige ilukirjandus ise. “Ruubeni liblikad” on saanud päris tugeva inspiratsioonilise tõuke maailmakuulsast Stephanie Meyeri teosest “Videvik”, mille sisuks oli ebatavaline armastuslugu üleloomuliku olendi ja koolitüdruku vahel. Selles teoses oli minu jaoks midagi seletamatut, mis mind puudutas ja inspireeris Kirsipiia lugu kirjutama.
Kaua võttis aega raamatu valmimine?
“Ruubeni liblikaid” oli kõigist mu käsikirjadest kõige meeldivam kirjutada, mõte jooksis vahel kiiremini, kui sõrmed arvuti klaviatuuril järele jõudsid. Mäletan, et kõige viljakam päev oli 40 lehekülge. Romaan ise valmis paari kuuga, kuid kokku võttis selle lõplik valmimine aega umbes pool aastat. Mul oli õnne saada enda käsutusse Varraku kõige tugevam ja parem toimetaja Eha Kõrge, tänu kellele sai romaan kahtlemata keeleliselt väga hea lihvi.
Romaani pealkiri sünnib mul pigem teose kirjutamise käigus kuidagi iseenesest, lihtsalt tundest, et see on õige. Algne pealkiri teosele oli “Ruubeni liblikad”, kuid hiljem otsustasin lisada ka peategelase Kirsipiia nime, et mõlema peategelase
nimed oleks pealkirjas
kajastatud.
Kellele on romaan eelkõige mõeldud?
Ilmselt määratleks ma end ehk enim noortekirjanikuna, kuna noortele on väga lihtne ja tore kirjutada. Seekordse romaani sihtgrupp on peamiselt teismelised romantilised neiud, ent nagu alati, on mu romaanid sobiv lugemis­materjal igas eas inimestele, kelle sooviks on vahelduseks argipäevale kogeda midagi erilist ja pisut müstilist.
Mis on kolmanda-neljanda raamatu kirjutamise juures teistmoodi?
Varasem intensiivne loominguline põlemine, mis oli iseloomulik mu kirjutamise esimestele aastatele, on nüüdseks asendunud rahulikuma ja küpsema leegiga, mis laseb magada küll. Pigem üritan nüüd süžeekäike rohkem läbi mõelda ja panen teose keelelisele kvaliteedile senisest veel enam rõhku. Ma pole kunagi võtnud kirjutamist kui tööd või rasket
kohustust. Pigem on see minu jaoks lõbu, enese­teostus ja sügav sisemine vajadus seesuguse enese­väljenduse järele. See on minu maailm, milles ma tunnen end kõige enam rahulolevana ja olen õnnelik, et võin seda jagada ka lugejaga.
Teose tegelastel on oma­pärased nimed, kust need pärit?
Olen püüdnud leida teoste peategelastele omapärased ja vähelevinud nimed, mis eristuks ja jääks meelde. Kuna mind on lapsest peale saatnud kirg maalikunsti vastu, soovisin luua sellega ka oma romaanis mingi seose. Ruuben on tuletis renessansiaja kuulsast maali­kunstnikust Peter Paul Rubenist, kelle maalide julge soe joon on mulle alati sümpaatne olnud. Kirsipiia nimi on kõlaliselt väga kaunis, see on ühe mu sõbranna lapse nimi.
Sisukokkuvõte on ka raamatu tagakaanel: Septembrikuu algus toob ühte Tallinna gümnaasiumi lõpuklassi uue õpilase – nägusa ja kütkestava Ruubeni, kes võidab oma sundimatu hoiaku, erakordse tarkuse ja sarmiga otsekohe koolikaaslaste poolehoiu. Ent kõigi üllatuseks näib noormees kaunitest kooliõdedest enim huvi tundvat hoopis paksukese ja paljude pilkealuse Kirsipiia vastu. Tüdruku vastu, keda keegi endale sõbraks ei taha. Keda isegi ta enda kass mingil seletamatul põhjusel vihkab. Kelle ainus meelelahutus on oma kurbust, üksildust ja tõrjutust peletada krõpsupaki või kommikoti sisu tühjendades. Hoolimata ebavõrdsest taustast areneb vastastikune sümpaatia Kirsipiia ja Ruubeni vahel kiiresti sügavaks armulooks, mille taga peituvaid tumedamaid ohtlikke hoovusi armastuse kõikvõimsusesse sinisilmselt uskuv tüdruk esialgu aimatagi ei oska.
Kellele käsikirja esimesena näitasite?
Enne trükkiminekut ma tavaliselt käsikirja kellelegi lugeda ei ole andnud. Parimad nõustajad ja abilised on olnud kirjastuste toimetajad ja kujundajad. Trükist tulnud teost nägi kõige esimesena tütar Lisandra. Võttis teose pihku ja ütles: “Ah selline siis saigi!” Ta oli kaanekujunduse juures üpris tubli ja asjalik nõuandja, kelle arvamusega tasus arvestada.
Kuidas olete rahul teose kujundusega?
See on mu esimene romaan, mille juures sain kaanekujunduse osas palju kaasa rääkida. Üldse sujus kogu koostöö suurkirjastusega Varrak väga hästi, nad kooskõlastasid minuga raamatu tegemise juures kõiki oma samme ja pidasid minu kui autori soove ja arvamusi olulisteks. Kunstiinimesena oli mu üks soove kaanekujunduse osas, et kunstnik teeks mitu kaane­kujunduse varianti, et mulle jääks valikuvõimaluse osas natuke mänguruumi. Kunstnik Anne Pikkov võttis asja tõsiselt ja variante tuli kokku lausa kümmekond. Antud kaanekujundus jäi mulle valikust kohe silma kerge retrohõnguga, meenutades pisut Silvia Rannamaa “Kasuema” kujundust, millel on samuti triibuline taust. Triibud minu teose kaanel viitavad Kirsipiia toa triibulisele tapeedile.
Mis on pooleli Teie kirjutuslaual?
Novembri lõpul on ilmumas mu esimene lasteraamat “Keteriin Salaaias”, fantaasiarohke ja lõbus tõlgendus maailmakuulsast lasteraamatust “Alice Imedemaal”. Teos on saanud kaunid
illustratsioonid tuntud Eesti kunstnikult Epp Margustelt. Järge Keteriini lugudele on oodata juba uuel aastal. Tõtt-öelda oli “Keteriin Sala­aias” üldse kõige esimene käsikiri, mille ma kirjutasin, ent jätsin selle mõneks ajaks arvutisse laagerduma ja otsustasin alles sel suvel seda kirjastusele pakkuda. Mul on tõesti õnne olnud, sest kirjastuste uksed on olnud kõigele, mida pakkunud olen, lahkelt valla.
Millal on esitlus?
Kuna mul oli alles kevadel kahe esimese romaani “Lepatriinupüüdja” ja “Martin Greeni juhtumi” esitlus Kärdla linnaraamatukogus ja Käina gümnaasiumis, siis ilmselt iga ilmuva romaani puhul ma eraldi esitlust ei tee. Ent järgmine asetleidev esitlus, kus tutvustan oma lasteraamatut “Keteriin Salaaias” ja muuhulgas siis ehk pisut ka Kirsipiia lugu, leiab aset novembri lõpus või detsembri algul Hiiumaa gümnaasiumites ja kui jõuab, siis ka Emmaste põhikoolis. “Ruubeni liblikad” on jõudnud müügile ka Hiiumaale, nii Magnuse ärisse kui ka Selverisse. Raamatud on tänapäeval kahtlemata üpris kulukas ostukorvi artikkel, seega olen tänulik kõigile, kes pole pidanud paljuks mu teost endale soetada.

Küsis HELJA KAPTEIN

 

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411