Teisipäev, oktoober 23, 2012
 

Käina koolipere küsis ja sai vastused

Jaanus Kõrv | Hiiu Leht
Noorsportlasele Roberta Mikule tunnustust üle andma tulnud Evelin Ilvesele, Egle Eller-Nabile ja Heiki Nabile esitasid Käina gümnaasiumi õpilased-õpetajad hulga küsimusi.
Kui vanalt alustasite maadlusega?
Heiki Nabi: Alustasin maadlusega alles 16aastaselt, kui lõpetasin Suuremõisa põhikooli ja ühel hommikul pakkus Tiit Madalvee mulle võimalust minna õppima
Audentese spordikooli. Otsuse tegin poole päeva jooksul, lõunaks ma vastasin, et jah, tahan minna proovima. Nii sinna läksin ja sealt hakkas suurem huvi, sest enne seda ei teadnud ma maadlusalast väga palju, olin vaid kuulnud tippmeeste nimesid.
Kuidas toitute, kas kasutate toidulisandeid?
Heiki Nabi: Mul on lapsest saadik kodust sisse jäänud väga head toitumisharjumused. Sellised toidud nagu friikartulid ja hamburgerid mind eriti ei huvita. Salatid, liha, kartul, tatar, riis – kõik tavalised toidud. Palju toitu viin ma tegelikult kodust kaasa, see on võimalikult kvaliteetne ja puhas. Lisan­deid kasutan küll, see on tänapäeva spordis väga levinud ja vajalik suurtest treeningkoormustest paremini taastumiseks.
Kas on plaanis Eestile ka kuldmedal tuua?
Egle Eller-Nabi: Minul on!
Heiki Nabi: Loomulikult on sportlase eesmärk saada kõige paremaks ja olla number üks. Loodan, et kõik läheb tulevikus hästi ja suudame olla edukad.
Kaua plaanite tipp­spordis edukad olla?
Egele Eller-Nabi: Ma alles alustasin, praegu veel lõpetamise peale ei tahaks mõelda.
Heiki Nabi: Vanuse järgi võiks teha veel kaks olümpia­tsüklit, poleks probleemi. Ja kui jätkub motivatsiooni, tahet ja tervis korras, siis arvan, et on täiesti reaalne olla kaheksa kuni kümme aastat tippspordis. Aga kunagi ju ei tea, esialgu võtame neli aastat korraga – järgmise olümpiatsükli.
Kas käite mõnikord ka lihtsalt jooksmas?
Evelin Ives: Käin pidevalt lihtsalt jooksmas. Aeg-ajalt lausa igal hommikul. Ma ei tea, mis see mittelihtne jooksimine on… Kuna mul on kaks koera, kes tahavd metsas joosta, sunnib see mindki.
Kas olümpial oli raske, kui suur oli kuubalane?
Heiki Nabi: Telekast oli näha, kui suur ta oli, aga kui rääkida kehakaalust, siis kuubalane kaalus minust 15–18 kilo rohkem. Olin olümpial raskekaallastest, kus kehakaalu piirang kuni 120 kilo, üks kergemaid – minu kaal oli 111 kg. Ainult üks Usbekistani mees kaalus 107–108 kg. Olümpia oli raske, sest ega keegi kaotama ei tule ja kõik kasutavad igasuguseid, ka keelatud võtteid, et võita. Võitlus käib ikka lõpuni, viimse pingutuse ja higitilgani. Aga seda suurem on rõõm, kui läbi sellise võitluse hea tulemuse saavutad.
Kas koolisööklate menüüga olete rahul?
Evelin Ilves: Ei ole. Eestis on küllalt vähe koole, mille menüüga võib rahul olla. Arenguruumi on siin selles, et tuleks kasutada kohalikku toorainet, seda, mis Eestis kasvatatud. Käingi praegu koolides sellest rääkimas. Mul on hea meel, et igast käigust on päris palju koole saanud inspiratsiooni. Aga Hiiumaal on ikka paremini, kui mandril. Eelmisel kuul käisime Lauka koolis, kus ma arvan, et töötab Eesti parimaid koolikokkasid.
Milles näete lahendust, kui suure osa Eesti elanike elu käib n-ö peost suhu, nii et tervislikuks ökotoiduks ja spordivahenditeks raha ei jätku?
Evelin Ilves: Arvan, et raha ei ole kunagi liiga palju. Küsimus on selles, mille peale seda kulutada. Osta Tallinnast kallist ökotoitu, see on vähestele võimalik. Küll aga on võimalik igasuguste toiduvõrgustike või kasvõi oma naabrit tundes täiesti normaalse hinnaga korralikku ja puhast toitu osta. Uurimused näitavad, et Eestis kasutab iga päev mahetoitu kõige rikkam ja kõige vaesem elanikkond. See on ikkagi teadlikkuse ja suhtumise küsimus. Meie parem elu algab iseenda tahtlikkusest ja ettevõtlikusest. Ei pea ju võtma elu eesmärgiks teha maailma kõige suurem firma ja saada miljonäriks. Võiks proovida oma pere jaoks väikeettevõtte luua. Eestis on väikeettevõtlusest puudu – inimesed ei julge kasvõi ühe–kahe inimese ettevõtet teha. Neis riikides, kus inimesed paremini elavad, on palju suurem väikeettevõtete protsent, kui meil.
Kui palju peate päevas treenima?
Egle Eller-Nabi: Kuna olen treener, siis mul on kaks asja ühendatud. Treenin teisi ja samal ajal ka iseennast. Aga keskmiselt kaks trenni päevas: üks jooksuline, tantsuline ja teine lihastrenn.
Heiki Nabi: Minule piisab ühest trennist päevas, et säiliks mõnus toonus. Praegu teen väga vähe trenni, peale olümpiamänge saab ka puhkust lubada. Kui treenid pidevalt ja hoiad oma treeningute koormust, siis ei kao üldine tase kuhugi. Ega tippvormis saagi kogu aeg olla, vormi peab jõudma tiitlivõistlusteks.
Millist tööd teevad presidendi abikaasad?
Evelin Ilves: Presidentide abikaasad on maailmas kõik erinevad. Kuna neile ei ole ametijuhendit välja mõeldud ja oma töö eest nad palka ei saa, siis põhimõtteliselt
otsustabki igaüks ise, mida ta teeb. Minul läks aasta aega, enne kui ma suutsin enda jaoks selgeks mõelda, mida saan ja tahan teha. Nii jõudsin selleni, mida ma olen alati teadnud. Ega ma ilmaasjata läinud Tartusse arstiks õppima, sest tervisega seonduv on kogu aeg minu huvikeskpunktis olnud. Kuigi arstina inimeste ette astuda ja tervisest rääkida tundus igati loogiline, polnud see alguses üldse lihtne. Mitmeid teemasid üles võttes, nagu meeste tervis ja liikumise tähtsus, sain ikka kohu­tavalt “peksa” nagu te isegi olete kuulnud. Või kui räägin igasugustest lisaainetest ja keemiliselt-mehaaniliselt töödeldud toidust, mis meie kõikide, eriti laste tervist lausa rikub, siis kõik need tööstusettevõtted üritavad mind maha suruda, aga ma ei anna alla.
Kelleks tahtsite saada, kui olite kümneaastane?
Egle Eller-Nabi: Mina võin ausalt üles tunnistada, et tahtsin missiks või modelliks saada.
Evelin Ilves: Mina tahtsin moekunstnikuks saada, sest umbes sel ajal hakkasin ise õmblema. Mäletan, et kaheteistaastaselt õmblesin endale esimesed püksid ja kleidid ja siis hakkasin juba lõikeid tegema ja nii kuni ülikooli keskpaigani. Haiglas tööl käima hakates ei jäänud selleks enam aega.
Heiki Nabi: Täpselt ei oska öelda, aga arvan, et selles eas mõtlesin kõige rohkem autojuhiametile. Aga kind­lasti mõtlesin ka spordi peale, sest see kirg oli mul koguaeg olemas.
Kui kohtute suure, koguka mehega, kas kardate?
Heiki Nabi: Kohtun mati peal või siin saalis? Ei, ma ei karda kedagi ja ise pole kellelegi ohtlik, nii et mind ei pea ka kartma. Pigem mõeldakse seda, et kui ma pean matil kohtuma suure koguka mehega nagu näiteks see kuubakas, siis ma kindlasti ei karda, vastupidi – see on kasulik, kui saan tugeva maadlejaga maadelda ja sealt õpetust, mis tulevikus ära kulub. Ega ma siis nii nõrk ka ei ole, et mind saab kokku keerata – ma ju ka treenin. Ja karta ei tasu, tuleb julge olla.
Mitu korda olete rulluiskudel kukkunud?
Evelin Ilves: Mälestusväärseid kukkumisi on olnud kaks. Mõlemad olid suhteliselt alguses, kui ma veel trennis ei käinud. Kui trenni läksin, siis selliste alade puhul õpetataksegi esimese asjana kukkumist. Osata kukkuda on äärmiselt oluline. Mäest alla sõites olen saavutanud kõige suurema kiiruse 88 kilomeetrit tunnis, mis tähendab, et kui sellise kiiruse pealt külili käid, oled sodi, sul ei ole võimalik pidur­dada. Keskmiselt sõidad 30 kilomeetrit tunnis, võistlustel kiiremini. Esimesel korral ma kukkusin mäest alla sõites, tegin vea. Tundus, et kiirus kasvab jube suureks ja ma ei saa enam pidama, seepärast mõtlesin, et istun maha. Minuga kaasas olnud politseinik istus ka maha ja kaotas pea pool tagumikku seetõttu, et ta lihtsalt libises päris pika maa mööda asfalti edasi. See oli õppetund, et ei tohi pidurdada laskumisel, pead säilitama asendi, hooli­mata sellest, kui suureks läheb kiirus. Teisel korral kukkusin, kui hakkasin sõitu juba lõpetama, kiirust oli vast viis kilomeetrit. Kaotasin valvsuse, mingi kivi jäi ette. Mul olid edevad lühikesed valged püksid ja ilma varrukateta valge pluus ja siis ma käisin asfaldi peale külili. Üks külg oli maas, kõik riided verised ja inimesed, kes mööda sõitsid, vaatasid õudusega mu poole. Sellest teine õppetund – ära sõida poolalasti rulluiskudega ja ära kaota kunagi valvsust. Uisutamisel on kiiver ja randmekaitsed kõige olulisemad.
Mitu medalit teil on?
Heiki Nabi: Kui mõeldakse üldse kõiki medaleid, siis pean lugema minema, aga suurusjärk on kuus kuni seitsekümmend. Nendega kaasas on ka päris suur hulk karikaid.
Egle Eller-Nabi: Sellest aastast on seitse, aga kuna ma kunagi tegin kergejõustikku, siis iga asja eest sai medali, nii et vähemalt kolmkümmend väikest medalit on olemas.
Evelin Ilves: Mina olin kooli­ajal iluvõimleja, üksteist aastat tegelesin sellega ja tollest ajast on mul ka paar­kümmend medalit. Rulluisumaraton on ka selline tore ala, et igaüks, kes selle 42 kilomeetrit ja 195 meetrit läbi sõidab, saab medali. Neid on mul ka üksteist või kaksteist.
Millal kokandusega tegelema hakkasite?
Evelin Ilves: Ammu. Arvan, et kolmeaastaselt. Mul on kogu aeg selle vastu hästi suur huvi olnud, kuid on ka suuri tagasilööke olnud, nii et kaotasin tükiks ajaks lootuse, et oskan midagi süüa teha. Aga välja hakkasid tulema koogid ja viieteistaastaselt tegin juba ema sõbrannadele erinevaid
kihilisi sünnipäeva­torte. Kokad ütlevad, et kokandus­pisikuga inimesed jagunevad kaheks: pagarid ja kondiitrid ning n-ö päris kokad. Minule on antud ilmselt see pagari ja kondiitri geen, sellepärast, et nüüd olen viimased viis aastat mässanud igasuguste leibadega. Mu laps aegajalt küsib, kui olen kolm päeva Ärmal köögis igasuguseid asju küpsetanud, et emme – kas sa oled õnnelik oma arsti­diplomiga siin kokates. Vastasin, et olen küll.
Mitmes riigis olete käinud?
Evelin Ilves: Meil on kodus seinal kaart, kuhu paneme värvilised rõhk­naelad nende riikide peale, kus me käinud oleme. Arvan, et kolmkümmend kuni nelikümmend.
Heiki Nabi: Minu reisimisperiood on seotud võistluste ja laagritega ning kümne aasta jooksul tuleb erinevaid riike kakskümmend kuni kakskümmend viis.
Egle Eller-Nabi: Olen ka suhteliselt palju reisinud. Tean, et ma ei ole käinud Aafrikas, Austraalias ja
Antarktikas, aga Euroopa olen läbi reisinud. Arvu ei oska öelda.
Kuidas sa tugevaks said?
Heiki Nabi: Väga hea küsimus. Tugevaks sain ma nii, ja see on iga eluvaldkonna puhul samuti, et milleski heaks saada, pead esiteks uskuma tugevalt, teiseks tahtma tugevalt ja kolmandaks tegema tugevasti tööd, pühenduma sellele, mida saavutada tahad.
Mis tööd te teete?
Evelin Ilves: Viimased aastad üritan inimestele selgitada, et tervis on inimeste endi, mitte kaupmehe, arsti ega riigi kätes. Tervis on inimese iseenda teadlikkuse küsimus.
Mitut keelt oskate?
Egle Eller-Nabi: Eesti, inglise, natukene vene keelt, hispaania keelt oskan päris hästi, saan kõigest aru, itaalia keelt. Saksa ja soome keelt olen õppinud, aga ei kasuta neid väga.
Heiki Nabi: Oskan hästi eesti keelt, siis inglise keelt ja olen päris heale tasemele saanud ka vene keelega.
Evelin Ilves: Mina oskan ka eesti keelt, inglise keelt oskan ka hästi ja saan hakkama soome ja vene keelega. Meditsiinis ja üldse teaduses saan hästi hakkama ladina keelega.
Kes on praegu Eesti parim sportlane?
Evelin Ilves: Praegu siin saalis on Roberta [Mikk. JK].

Üles kirjutas
JAANUS KÕRV

 

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411