Reede, august 10, 2012
 

Esimene treener: Heiki pühendumus on jäägitu

Oleks vist narrivõitu küsida, millised tunded Teid praegu valdavad?
Tiit Madalvee: Nende viimaste päevadega on tulnud jah selliseid toredaid küsimusi, et kas te olete õnnelik… Ütlesin, et kolm korda mõistatage, mis ma siis olen… Eile [6. augustil] Heiki vanemate juures arutasime, kui suur siis meie roll on? Ma ütlesin Heiki emale, et sina sünnitasid ta ja mina korjasin üles – see on kogu meie roll, ülejäänud töö tegi ta ise.
Millal tekkis tunne ja arusaam, et Heikist võiks midagi tulla?
Olin ta koolidirektor ja võimlemisõpetaja. Kusagil 7. klassis paistis välja, et sellel poisil on soov teha sporti. Ta nautis võistlust ja kuna ma ise olen ka spordifanaatik ning peale tunde ajasin endal ka naha märjaks, hakkasime pärast tunde omavahel veel võistlema: kangiga jõuharjutusi tegema ja sangpommi treenima. Seal mõistsin, et see poiss julgeb endale püstitada eesmärke. Tal ei olnud autoriteete, ta tahtis võita ja ta võitiski. Minu osa Heiki kujundamisel oligi selles, et neli-viis aastat sai ühiselt treenitud, üldkehalise ettevalmistusega tegeldud. Ka siis kui ta juba Autenteses õppis ja suvel kodus oli. Selgus, et ta trotsib raskusi, töövõime väga suur, ta pühendumus on jäägitu. Samas hakkas ta ka oma tegevust analüüsima. Näiteks, oli üks palav suvi, ta tuli treeningule Suuremõisa lossikeldrisse, kus meil oli üks jõusaalike harjutamiseks, istus natuke ja ütles, et täna ma ei jõua seda teha, mis me kokku leppisime. Küsisin – milles asi? – Sõelusime vilja. – Kui palju sul käte vahelt läbi käis? – No, umbes 10 tonni… Selliste mahtudega oli ta harjunud maast-madalast. Eesti maadlejad on olümpiavõite toonud kuuel korral, reeglina on nad kõik maamehed. Sest maal kasvav laps saab tööalase karastuse värskes õhus ja korraliku toiduga. Sellega saavad vundamendi alla, millele on kerge muud peale ehitada.
Kui Tiit Madalvee poleks olnud koolidirektor ja maadleja?
Me oleme seda Heiki emaga arutanud. Mina ka natuke kõhklesin – saata teismeline poiss suurde linna, vanematest eemale… Mul oli enamvähem teada ka, mismoodi Audenteses asjad käivad, aga kui ma nägin, et Heiki eeldused on sedavõrd suured, siis leidsin, et Audentes on õige ja ainuke koht. Teist võimalust ei olnud. Kui me poleks Heikiga kokku sattunud, oleks Heiki läinud ilmselt kutsekooli. Mänginud pärast oma kollektiivis korvpalli, jalgpalli, teinud kergejõustikku. Nüüd võiks öelda niiviisi, et talent oleks kaduma läinud. Ma arvan, et Heiki uskus, et ta tuleb keskkoolis toime, aga Audenteses ei ole kerge, sest seal on üksteist treeningut nädalas ja keskkooliprogramm tuleb ka omandada. Ta tuli sellega toime.
Kuus aastat tagasi tuli Heiki maailmameistriks. Millal hakkasid temas ilmnema soovid saavutada midagi rohkemat?
Ma arvan, et need soovid tekkisid ta Audentese lõpuaastail, kui ta oli jõudnud Eesti juunioride paremikku ja Euroopa juunioride hulgas head kohad saavutanud. Lossikeldri jõusaali ma muretsesin talle ühe tõsterihma, raskused, mida ta upitas, vajasid tuge. Ütlesin siis, see oli kolm aastat enne Pekingit, et kirjuta sinna sisse Peking 2008. Tal on julgus püstitada endale eesmärke. Seda omadust ei ole eestlasel eriti tihti. Ja selliseid tegijaid tuleb meie miljonilisest rahvast haruharva.
Millised mõtted võisid Heikil olla peas peale olümpiahõbeda võitmist?
Pole temaga nüüd rääkinud. Tal olid enne Londoni minekut tõsised probleemid, sest toetused kuivasid kokku – vigastus vigastuse, üks ebaõnnestunud võistlus teise otsa. Ilmselt hakati teda juba tasapisi maha kandma. Hõbemedal garanteerib Heikile nüüd muredeta ettevalmistuse järgmisteks olümpiamängudeks.

Küsis JAANUS KÕRV

 

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411