Neljapäev, aprill 5, 2012
 

Tobiasest ja mitte ainult

Hiiu Leht tõi ära Eesti teatri- ja muusikamuuseumi lugupeetud direktori Ülle Reimetsa põgusa nägemuse Rudolf Tobiase muuseumi poolt pakutud halbade üllatuste kohta.
Kõigega ei saa siiski nõus olla ja leiame, et Hiiumaa kogukond, kes väga hindab oma pärandkultuuri  ja kasutab selle poolt pakutud võimalusi, vajab ka meie oma muuseumi poolseid selgitusi.
Hiidlased ei ole küll väga aktiivsed Tobiase külalised, mis on täiesti mõistetav, sest saare kogukond on drastiliselt vähenenud oma maksimumaegadest, 1995. aastal 12 500 püsielanikku. Eks rahvaloendus nüüd annab mingi uue suhtarvu. Mõned aastad tagasi oli selleks omavalitsuste hinnangul lausa hirmutav 6500.
Küsimusele, miks käib Tobiase muuseumi efektiivne pidamine meile üle jõu, on tegelikult lihtne vastata. Esiteks – väike siseturg elik püsielanike arv, Käina alevikus umbes 900, teiseks – lühike turismihooaeg. Kaks, maksimaalselt kaks ja pool kuud, kolmandaks – Hiiumaa muuseumi, mille osakond on Tobiase muuseum, väike riigipoolne eelarve, mis ei võimalda taristut so kinnistut järjepidevalt hooldada ja kasutada.
Veel saame lisada turistide kohta seda, et kui Hiiumaal viibitakse tänapäevase tarbimismalli järgi neljast tunnist ühe või ka pooleteise päevani, siis on paljude lisandunud turismiobjektide tõttu nende kõigi korraga külastamine võimatu.
Halbade üllatuste juurde minnes peab märkima, et ei saa hästi aru, millest selline kummaline suhtumine, lugupeetud direktor Reimetsa poolt? Alates 1982. aastast oleme pidevalt jälginud kogu ekspositsiooni olukorda ja see ei ole tegelikult oluliselt halvenenud, sest ka kütmata olekus on rookatuse ja lubikrohvitud seintega puuhoones niiskus üsna hästi tasakaalus ja muutub pikkamööda, ilma mööblit oluliselt kahjustamata.
Muidugi on pianiino, mis ostetud sinna majja aastal 1879 ja rännakutelt 1970-ndatel tagasi jõudnud, kindlasti õrnem kui kaks koduorelit, mis muuseumis algusest peale samas mängukõlbmatus seisundis olnud ning 1985. aastal Narva-Jõesuust lagunenult toodud tahvelklaver.
Hallitamise, lahtise spooni ja koide suhtes pean paraku direktor Reimetsa väited ennatlikeks tunnistama. Need vanad kahjustused ei ole edasi süvenenud, vaid olnud seal eelnevalt. Seega mingit “auku” veel ei ole. Veel sellepärast, et aeg teeb oma tööd vältimatult ja ilma hoolduseta asjad igavesti ei seisa.
Muuseumi ahi, pliit ja korstnajalg on nende vanusele vaadates heas seisus, iseasi on nende kasutamises kütmiseks. Teatavasti kõigub nii niiskus kui temperatuur ahiküttega vanades majades üsna suuresti, parem on kütmata, kui ebaregulaarselt kütta. Pealegi vajavad raha nii kütja kui küte. Elektriradiaatorid said majja paigaldatud 1999. aastal ning hoidsid niiskust ja temperatuuri hästi, kuni oli raha nende kasutamiseks. Seega pole olnud mingit vajadust ka õhksoojuspumbaks, mis 1839. aastal ehitatud muinsuskaitsealuse maja juures üsna kentsakas välja näeks. Veevarustust ei ole seal kunagi olnud, kaev põrandapesuvee jaoks on õues, tualett, tegelikult kuivkäimla, on hoones olemas.
Sel ajal kui Tobiase muuseum oli Hiiumaa ekskursioonide kohustuslikuks osaks, sest vene ajal ja eesti aja algul veel paljude objektide juurde ei pääsenud, oli parklas ka turistide jaoks kuivkäimla.
Ürituste kohta ütleme niipalju, et oleme neid vastavalt oma võimalustele korraldanud, rohkemaks ei ole ei muuseumil, Tobiase seltsil ega Kärdla muusikakoolil lihtsalt füüsilist ega rahalist jõudu. Kärdlast Käina on edasi tagasi vaja läbida 40 km.
Kokkuvõtteks ütleme, et kogu leheloo ja rääkimiste eesmärgiks on endiselt Rudolf Tobiase muuseumi muuseumina säilitamine ja parem töölepanek. Olen kindel, et koostöös on see võimalik.
Ülaltoodu ei ole ainult Tobiase probleemistik, sama mure on meie teiste osakondadega – Mihkli muuseumis Malvastes ja Kroogi talu Valgul. Need on samuti head muuseumiväärtusega turismiobjektid, aga Hiiumaa ei ole massiturismi, veel vähem aastaringse turismi koht. Meri määrab.
Miks siis selline muretsemine? Sest riik on lõplikult lahkumas maalt ja kõike tsentraliseeritakse. Päästeamet, politsei, arhiiv, koolid, maksu- ja tolliamet jne, jms. Maapiirkondades elavad inimesed tunnevad seda kõike valusasti omal nahal. Maakonnamuuseumid tsentraliseeriti aastal 2008 ja meie kohtadel olime esialgu arvamisel, et see on kasuks. Paraku taheti head, aga välja kukkus nagu alati. Kõigepealt taheti meid viia ühe mütsi alla kas Rocca al Mare vabaõhumuuseumiga või praegu uudiste esireas sammuva Eesti Rahva muuseumiga (ERM). Kuna plaan oli toores ja vägisi ülalt surutud, siis jäi tegemata. Kompromiss siiski saavutati, loodi omakultuuride osakond ERM-i juurde.
Vahetus minister ja kõik algas jälle, seekord osa või lausa kõikide maakonnamuuseumide likvideerimiseks riigimuuseumidena. Kui maakondadest kaovad riiklikult toetatavad piirkondlikud riigimuuseumid, on otsene oht praeguse terviklikult ja hästi toimiva süsteemi lakkamiseks. Kas Eesti Vabariik ei hooli, või ei tea, kus ja millel põhineb tema identiteet, iseseisvuse üks alustala? Kas meie identiteedi lahustu(a)mise määrab Euroopa Liit?

 

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411