Teisipäev, märts 6, 2012
 

Naistepäev, 8. märts on naiste solidaarsuse päev

Hiiu Leht uuris, mida teavad ja peavad naistepäevast eri eas hiidlased

Pensionär Luule Saar: “Mina pooldan, et naistele, kes harivad mehi ja lapsi, kraamivad- koristavad, pööratakse rohkem tähelepanu. Nõukogude ajal oli sellel päeval poliitiline varjund ja tavaliselt kujunes see meeste lõbusaks koosviibimiseks. Läbi aegade on naistepäeva hommikul lillepoes olnud meestest järjekord. Minu mees on mulle alati lilled toonud ja lapsed ning lapselapsed soovivad vähemalt interneti vahendusel õnne. Kurb, kui mõni mees ei mõtle oma naise peale.”

Medõde Leili Annus: “Mul on vedanud, sest mulle on alati naistepäeval lilli toodud. Lapsepõlves oli see väga suur püha. Emale toodi lilli, saadeti või anti kaart, mis tekitas minus lapsena püha tunde. Siiani tulevad judinad peale, kui ma näen kevaditi ilusat sinist taevast, helendavaid kasetüvesid ja vulisevat oja. Sellised nägid tavaliselt aastakümneid tagasi välja naistepäevakaardid. Lapsepõlves käisime iga päev enne 8. märtsi metsaveeres vaatamas, kas sinililled on hakanud õienuppe näitama. Kui esimeste sulailmade vahel oli tuisanud, siis oli lastel palju pisaraid. Polnud ju maal kusagilt lilli saada. Omatehtud kaart oli tehtud väga hoolikalt või valis iga laps postkontorist üsna ühelaadsete kaartide seast ilusaima. Kui sirgusin suuremaks, siis muutus ka suhtumine naistepäeva. Meeles on nõukaaegne püha, kus tööl tõid mehed naistele punaseid nelke. Eesti ajal on jälle naistepäeval hea tunne nagu lapsepõlves.”

Õpetaja Andres Juhe: “Seoses naistepäevaga on mul vastandlikud tunded. Lapsepõlves nõukogude korra ajal oli see päev ametlik püha, aga nüüd hakkab unarusse jääma. Naistepäev kujunes eelmise riigikorra lõpus palaganiks ning joomapeoks. Naistel võiks ju olla oma tähtpäev, aga see ei peaks olema poliitilise varjundiga. Minu meelest on emadepäev palju olulisem püha. Emadepäev pole ära leierdatud, on südamlikum ja konkreetsem.”

Logopeed Maia Jõpiselg: “Mulle meenub pidulikkus ja ärevus, millega emale lilled ja kaardi muretsesin. Esimesed lilled joonistasin või lõikasin-kleepisin paberist. Esimeses klassis käies ostsin enda kogutud kopikate eest lillepoest päris lilled – paar alpikanniõit. Oli pisike pime lillepood, olematu valikuga. Alpikann jäigi minu jaoks naistepäevalilleks. Veerand sajandit tagasi emadepäeva ei peetud, seepärast oli naistepäeval ka suurem tähendus kui nüüd. Isa tõi alati emale lilled ja poest tordi. Oli ajastu märk, et poekraami peeti paremaks kui kodus tehtut. Minuni jõudis toonasest propagandast vaid pidulikkusetunne ja teadmine, et see on minu ema ja vanaema pidupäev. Vanaemale saatsin alati enda meisterdatud kaardi. Nüüd on meie naabrimeestel ja minu abikaasal armas komme tuua naistepäeval nii oma naisperele kui naabrinaistele 8. märtsil lilli. Kindlasti panen lauale ka omavalmistatud koogi, sest kevad on saabunud ja rõõmu on igasse päeva vaja. Ärgem võtkem seda kui nõukogudeaegset igandit. Soomes käies oli Iitala vabrikus sekretäri juures hiiglaslik vaasitäis roose. Küsisime giidilt, kas vabrikul on tähtpäev? Selgus, et igale naisele kingiti naistepäeva puhul vabriku poolt roos – need lihtsalt ootasid kojuminejaid. Soomes tähistatakse ka emadepäeva, mis on perekeskne päev. Naistepäeval peetakse meeles ka neid naisi, kellest kunagi mingil põhjusel ema ei saagi.”
Seitsmenda klassi noormees Markus Aksli: “Ma ei seosta 8. märtsi eriliste traditsioonidega. Kuulnud olen, aga midagi rohkem suurt naistepäevast ei tea.”
Teise klassi poiss Rasmus Padari: “Meie peres ei tähistata naistepäeva, aga ma arvan, et võib-olla antakse sellel päeval tüdrukutele kinke. Kõige olulisemad tüdrukud on ema ja õde.”

 

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411