Reede, märts 30, 2012
 

Imbi Oolup: Oleme oma küla ellu äratanud

Erakogu
Eelmisel nädalal käisid Euroopa Parlamendi saadikul Tunne Kelamil külas mulluste aasta külade ja liikumise Kodukant Eesti esindajad.
Allakirjutanu esindas Hiiumaa aasta küla 2011 ning sattus hotellis ühte tuppa toreda saarlanna Imbi Oolupiga, kes Leisi gümnaasiumis õpetab lapsi ja on aktiivne külaelu edendaja Metskülas.
Mille eest Metsküla Saare­maa aasta küla tiitliga tunnustati?
Imbi Oolup (IO): Eelkõige selle eest, et olime aasta jooksul projektide toel suutnud välja ehitada külaplatsi. Meil oli see ammuilma olemas küll, aga nüüd on seal kõlakoda, selle ees tantsuplats, lastele kiiged ja liumäed. Kogu plats on ilusti piiratud, olemas on valgustus ja elekter ning nüüd saab seal korraldada suuremaid üritusi. Ka väiksemaid tegemisi oli hästi palju aastaringselt: oleme osalenud Teeme Ära talgupäevadel, aga peale selle on meil kevadel ka oma küla talgupäev, kus teeme igasuguseid heakorratöid. Niidame teeääri, külaplatsi võsa sai vähendatud ja ka endise kooli, nüüdse seltsimaja ümbrust oleme kõvasti võsast puhtaks raiunud. Mereäärseid puhkealasid hooldame koostöös riigimetsa majandamise keskusega, kuna seal on nende maad. Tegime korda Tuhkana järve ümbruse. See on pisike järv, mis kipub kinni kasvama, aga meie unistustes võiks sellest saada uuesti ilus veesilm. Järv asub liivaluidete vahel, kohe mere ääres, ainult vahel on metsariba. Ümbrus on künkliku reljeefiga nii et talvel on seal suurepärane suusa­rada. Laiendasime natuke seda kaldapealset rada, et suuskadega oleks igalt poolt ohutu alla sõita. Igasuguseid muid ettevõtmisi on ka, mis aastate jooksul välja kujunenud: kaks korda aastas külapeod, üks novembris, teine märtsis. Oleme kutsunud külaliseks mõne oma saare või mandrimaa näitemängu­trupi või rahvatantsurühma. Rohkem on see siiski küla tantsuõhtu, kus igaüks saab lustida.
Kui palju inimesi Mets­külas elab ja kes nad on?
Seda saan kohe päris täpselt öelda: hingekirjas on meil 127 inimest 1. jaanuari seisuga. Meil on selles mõttes õnnelik küla, et enamus majapidamisi on püsiasustusega. On ka suvesaarlasi, aga nemad tulevad rohkem suveks ja kui siis parajasti toimub midagi sel ajal, tulevad nad kaasa küll, aga püsitegevust nende poolt ei ole. Niinimetatud põliselanike hulgas on palju neid, kes kas abiellumise kaudu endale külla majapidamise soetanud ja elavadki päriselt, kuigi on pärit hoopis mandrilt. Nemad tulevad väga aktiivselt kõigega kaasa. Näiteks külaseltsi juhatuses on üks väga agar abielupaar, Tiina ja Rein Olesk, kes on hoopis Suure-Jaanist, aga tõelised promootorid, kes külas palju asju käivitanud. Meil on ka hästi palju noori inimesi, kes väga aktiivselt küla tegemistes kaasa löövad.
Missugune külaselts teil tegutseb?
Metsküla külaselts. Oleme nüüd juba viieaastased ja selle aja jooksul on päris palju jõutud teha. Meil on oma küla koor, mis hiljuti tähistas oma tegutsemise aastapäeva. Kooris on 15-16 inimest, kes käivad koos ja laulavad. Neil on juba olnud ka paar ülesastumist – vabariigi aastapäeval oli külapidu ja siis nad ka laulsid.
Kes on külaelu aktiivsemad eestvedajad?
Ei saagi öelda, et oleks mingi väga kindel seltskond – kui ikka midagi toimub, siis inimesi võtab palju osa. Nende seas on ka neid, kes on tulnud vanematele külla või elavad hoopis kuskil mujal.  Viimasel ajal on meie jaanipäev hästi suureks muutunud juba – vaata, et Leisi vallas juba kõige suurem. Vastlapäev oli päris rahvarohke – koos oli kuskil 80 inimest. Seekord pidasime vastlaid minu kodutalu õue peal – meil on seal põline laste lustimiskoht, Mardi mägi ja Saaremaal on ju iga väikseimgi küngas mägi. Nüüd on see mägi natuke unarusse jäänud, sest lastel on arvutid ja muud lõbud, aga vastlapäeva me seal maha pidasime.
Kas teie külas töökohti ka on?
Küla töökohtadega on väga pahasti. Külas kohapeal saavad tööd ainult raamatukogu juhataja, lasteaiarühma kasvataja ja abiline-majahoidja, ka kaupluses on kaks inimest tööl, aga nemad käivad mujalt. Kui mina olin väike laps, oli Metskülas kool, enne minu kooliminekut oli see seitsme­klassiline. Raamatukogu on kogu aeg kestnud – järgmisel aastal tähistame 110. aasta­päeva. Oli sidejaoskond, aga nüüd seda ei ole enam. Kauplus on kogu aeg töötanud. Kolhoosi osakond oli ja siis pakkusid tööd sigala ja karjalaut, osa inimesi käis tööl metskonnas. Nüüd on jäänud ainult üks talunik, kes suuremal hulgal lehmi peab. On veel üks lambapidaja. Majutusega tegelevad mõned inimesed, aga see ei ole nende põhitöö. Üks turismitalu on ja veel väiksemaid majutusi, aga ma ei teagi kas need enam tegutsevad.
Kuidas vald teie küla ja seltsi tegemistesse suhtub?
Vald toetab meid päris hästi. Kui meil oli vabariigi aastapäeva pidu, siis naersime, et meil oli külavanema vastuvõtt. Ega see päris naerukoht polnudki – tõepoolest, külavanem Mati Maripuu käis välja päris suured summad, et pidu korraldada. Siis oli meil külla kutsutud ka vallavanem Ludvik Mõtlep ja vallavolikogu esimees Andrus Kandima, nemad pidasid ka pidupäeva­kõnesid. Meie vald on hästi tubli selle poolest, et kui kohapeal on näha mingi tegevus ning sellel on ka mingi eesmärk ja see pole mingi juhuslik lugu, siis vald toetab päris palju. Ka Metsküla seltsimaja ümberehitamisel on valla osa päris suur.
LEADER programmist ja maaelu arengukava meetmest 3.2 oleme selleks toetust saanud. Ka külaplatsi väljaehitamise raha tuli sealt. Seltsimaja ehitustööd peaks kohe-kohe pihta hakkama: välisvooder, soojustus, akende­vahetus ja siis kohe edasi maja sisetööd ning teise korruse väljaehitamine. Sinna tulevad ruumid MTÜ Metsküla Lastehoid jaoks. Praeguses päevases lastehoiurühmas, mis töötab Pärsama lasteaia all, käib kümme-üksteist last. Osa vanemaid ei saa aga praegu tööle minna kuna pole lasteaeda, kuhu last jätta – praegune lastehoid toimib ainult kolmel päeval nädalas kella üheksast kolmeni.
Mitmeliikmeline on seltsi juhatus, kui palju on liikmeid, kui suur on liikmemaks?
Juhatuses on praegu kuus inimest, juhatuse esimees on Rein Olesk. Liikmeid on 50 ringis ja igal aastal tuleb neid juurde. Liikmemaksu meil ei ole, on ühekordne seltsi sisseastumismaks 50 krooni, nüüd ümardasime selle täiseurodeks. Seltsi algatamise idee on eelmiselt esimehelt Aarne Toomvälilt. Tema hakkas inimesi kokku kutsuma. Põhjus oli selles, et meil on üsna suur küla, aga mitte mingit seltsielu ja ühistegevust ei ole – lihtsat elamise küla, kus igaüks tohmib omaette. Nii hakkas see tasapisi pihta ja nüüd toimub meil igas kuus midagi. Kaks aastat on meil sügisel olnud laat. On igasuguseid spordiüritusi, uus asi on näiteks Metsküla triatlon. Tuhkana mänge, mis on pikema traditsiooniga, peetakse mere ääres ja see on võistkondadele mõeldud sportlik päev. See on päris päevane tegevus seal – on igasuguseid toredaid võistlusi vees ja liival, jõukatsumisi ja osavusmänge. Seda võistlust teatakse ja osalejaid on palju. Mitmendat aastat on meil advendimatk. Kui süütame küla kuusel küünlad, siis enne seda toimub matk. Oleme võtnud ette mingi küla osa või küla ümbruse osa. Paljud noored või kes on kuskilt mujalt sisse tulnud, ei tea küla ajalugu. Paljud asjad tulevad siis üllatusena – sel aastal näiteks vaatasime küla allikad üle. Selgub, et paljude jaoks oli täiesti uudis, et meie külas on nii palju allikaid – leidsime neid kokku kuus. Retki küla ümber on olnud teisigi ja siis ikka mõni asi tuleb ka põlistele külaelanikele üllatusena – ohoo, ei teadnudki, et niisugune asi olemas on. Kevadel on meil pikem matk, see on jalgrattamatk, siis me käime juba pikemalt ja naabervaldades – need on 25-30 kilomeetrised marsruudid olnud. On veel  talvine suusamatk, aga sel ei ole väga palju osavõtjaid. Kunagised lumevaesed talved on vist teinud oma töö ja nooremapoolne rahvas ei tunne end suuskadel üldse hästi. Kaks eelmist aastat olid meil superhead suusarajad – viie-kuuekilomeetrise ringi võis ära sõita ilma, et ühtki rajajuppi oleks korranud.
Kui palju tunnete liikumise Kodukant tuge?
Mina olen esimest korda Kodukandi reisil, aga meilt on ikka delegatsioonid käinud külade maapäeval ja suhtlemist on. See, et Kodukant aasta küla valimisi korraldab, on võimalus ise oma tegemisi teadvustada ja ennast teistele nähtavaks teha. Kui palju siis ikkagi teatakse kasvõi seda, mis naaberkülas tehakse. Olen kasvanud ajal, mil öeldi, et enesekiitus ei ole inimest kaunistav asi, aga nüüd ma saan küll aru, et kui sa ise ennast ei reklaami ega kiida, siis tegelikult ei märka sind mitte keegi. Selline pildil­olemine toob ühest küljest tähelepanu, teisest küljest aitab selle tähelepanu taustal küla projekte paremini rahastada – nähakse, et sa oled olemas. Selles mõttes on Kodukandi tegevus tänuväärne. Hea et on selline koordineeriv organisatsioon, mis viib külasid ka omavahel kokku. Tihtipeale tulevad ideed, mida ja kuidas teha ju hoopis naabritelt. Meie oleme hästi palju suhelnud Võhma külaseltsiga. Nemad on naabervallas ja tegutsevad üsna agaralt. Ka neile on päranduseks jäänud suur koolimaja ning nad on sellega kõvasti vaeva näinud. Neil käib põnev kultuuri-, spordi- ja seltsielu ning oleme neilt saanud teadmisi ja tuge.
Mida olete isiklikult saanud sellest, et koduküla inimesed on aktiviseerunud?
Ma olen selles külas sündinud ja kasvanud. Need inimesed, kes on külla tulnud väljastpoolt, toimetavad väga agaralt, kuid tihtipeale ei tea kohalikku tausta. Siis ongi hea neile seda tutvustada. See, et nemad tulevad oma ideedega, annab võimaluse suhelda külarahvaga. Rohkem toimub ühiseid üritusi ja olemisi – maal kipub ju muidu olema nii, et inimesed kapselduvad hirmus kergesti oma elukeskkonda: tööle, töölt koju ja koju jälle tööle, suhtlemist jääb järjest vähemaks, inimesed kibestuvad ning tekib väsimus ja tüdimus. Aga kui kogu aeg toimub midagi: täna lähen laulukoori, sel õhtul on käsitööring, teisel võimlemine või on oodata seda, teist või kolmandat asja, on elul nagu teine sisu. Noored leiavad ikka mingisuguse tegevuse väljaspool kodu, aga tundub, et ka neid täitsa tõmbavad kaasa küla tegemised. Ei nad jäta tulemata ka külapeole ja seal saavad kokku erinevad põlvkonnad.
Mida soovitaksid nende külade inimestele, kus nii aktiivsed veel ei olda?
Kui külades on inimesi, kes tunnevad ja tahavad midagi teha ning kel on energiat ja aega, sest suurem osa sellest tööst käib omast vabast ajast ja keegi selle eest palka ei maksa, siis tuleks paberlikest asjaajamistest üle olla ja tegutsema hakata. Igal juhul annab see külaelule palju juurde.

Küsis HARDA ROOSNA

 

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411