Neljapäev, veebruar 23, 2012
 

Sinine ja must ja valge

Ühel päeval läks mul millegipärast mõte Eesti lipule. Ikka täitsa ilus ja oma teine.

Vähe on maailmas rahvuslippe, kus must sees. Ainus sini-must-valge värvikombinatsioon esineb vist veel ainult Botswanal. Botswanast ei tea ma midagi. Eks ta üks vaevane Aafrika riik ole. Eestlased on kah ajaloos vett ja vilet näinud, ent must lipu peal ei sümboliseeri minu jaoks mitte musta masendust, vaid… Noh, must on üks hea sügav värv. Mustas on ainulaadset väge.
Tänu isale oli minu lapsepõlv 80ndate stagna ajal õige rahvuslik. Valitses lapse jaoks veider vastuolu kodus räägitava ning koolis õpetajannade poolt nõukogude riigi ülistamise vahel. Kui ma oma oktoobrilapsemärgi ära kaotasin ja uut ei mõelnudki muretseda, häbistati mind klassi hoolsushinde või-mis-iganes allaviimise eest ja saadeti klassist välja koridori pattu kahetsema. Hiljem kinnitas lahke õppealajuhataja mulle uue Volodja rinda. Kodus võtsin jope seljast ning kuulsin isa naermist. Nojah, sinise koolivormipintsaku rinnas säras see kuidagi nii võõrana mõjuv täheke. Oh seda nõukogude elu näitemängu.
Kui ma aga millalgi isale teatasin, et mina ei taha seda “Suur Lenin ta oli üllas, meid lapsi võtaks ta sülle ja hellalt silitaks pead” jama pähe õppida, teatas tema: “Õpi-õpi, pead õppima.”
Üks mu lapsepõlve episoodiline osa oli ka sini-must-valge. Vist oli see 1984. aasta talvel, kui ma seitsmeaastaselt isa juhenduse järgi plokipaberitele kaks lippu värvisin: ühe sini-must-valge, teise Ameerika Ühendriikide oma. Oeh, kui liiga palju tähti on USA lipul! Vaevalt ma kõiki viitekümmet ära mahutasin. Siis pani isa lipud puupilpa külge ja peagi kaunistasid need lummetorgatult me metsavahikodu köögiakna tagust linnusöögimaja.
Aga ega need Eesti lipuvärvid mul päris täpselt peas püsinud. Siiani on mul kaustikus alles üheksa-aastasena tehtud joonistus, kus lossi otsas lehvib hoopis must-sini-valge. Tore kontrast valitseb lehekülg eespool oleva joonistusega: taevas reisilennuk IL 62, tiibadel hiigelsuured punased viisnurgaplärakad.
1988. aasta veebruaris-märtsis, kui ma olin üheteistkümnene, jooksis ETV eetris vist Mati Talviku saade “Mitmevärviline Eesti”. Stuudiolaual seisis hulk lippe. Räägiti I maailmasõja aegadest. Jõuti järjega Eesti riigi tekkimiseni. Kõik lipud koristati laualt ära ja uhkelt jäi üksindusse vaid sini-must-valge. See avaldas mulle kõvasti muljet. Sini-must-valge polnud toona ju veel lubatud ja sellega lehvitamine läks lahti alles sama aasta suvel. Hetke ajel tahtsin ma omale korralikku Eesti lippu. Mõeldud-tehtud. Lõikasin valgest voodilinast väikese tüki ja värvisin selle kahelt poolt rasvakriitidega ära. Siis traadiga puupulga külge ja lipp missugune!
Millalgi veidi hiljem ehitasin me sovhoosi kortermajade hoovi lumekindluse. Valge kökatsi torni otsa tõin toast lehvima oma rasvakriitidega maalitud sini-must-valge. Natukese aega hiljem tuli ülakorrusel elav noor õpetajanna meile ja küsis emalt, kas too juba on näinud? Ise oli rõõmsalt elevil, või noh, naerune igatahes. Jah, sellal hakkas kõik muutuma.
Too lipp oli meil kaua aastaid alles. Kahjuks nüüd ei tea, kuhu see saanud on. Nagu palju asju siin elus, kipub vahel kaotsi minema ka mõni mälestusese. Aga noh, tegelikult on mälestus ise see peamine. Kui läks see rasvakriitidega triibutatud linatükk kaotsi, siis mis seal enam ikka parata.

 

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411