Teisipäev, veebruar 7, 2012
 

Piiludes muinaslugu lava tagant

Reede õhtul on Kärdla kultuurikeskuse lavataguses kitsas: kes venitab end enne etendust seina najal, kes leiab, et laud on sobivam. Igatahes tehakse seda juba uhketes sädelevates ja sitside-satsidega ehitud kostüümides – järelikult ei lähe alguseni enam kaua.
Kas mina saan lehte?
Olen saanud loa heita pilk tantsuetenduse “Tuhkatriinu” köögipoolele. Ajakirjaniku saabumine prooviruumi tekitab noorte näitlejate seas elevust. Mind kõnetab pooleteistmeetrine poiss, kes kõva selge häälega küsib, kas tema ka intervjuusse saab. Tantsuõpetaja Tiina Kaev hakkab naerma ja selgitab, et Oliver-Marcus Reimann olevat talle enne öelnud, et tema jääb kas või lavale hiljaks, peaasi et ajalehte saab.
Sean end etenduse ajaks istuma akside vahele, kust avaneb hea vaade laval toimuvale. Minuga koos kükitab lava taga kümmekond suurekõrvalist hiiretipsi, Tibi Tiina tantsustuudio õpilast, kes kannatamatult etenduse algust ootavad. Kuulda on sosistamist, sekka mõned naerupahvakud.
Ka saalist kostab jutuvada. Hääle järgi võib eeldada, et see on rahvast tulvil. Saali rahvaga täita oskavad tantsuõpetaja Tiina ja ta tantsijad imehästi – enamasti tuleb Tibi Tiina Tantsutrupi etendusel istekoha leidmiseks juba varakult kohale tulla.
Kell lööb seitse ja Tiina Kaev juhatab etenduse sisse. Ta räägib, et nende tantsutrupil on see juba kolmas kord koos tantsuansambel Sõlekesega ühisel laval olla, ja meenutab publikule, et varem on nad selsamal laval mänginud tantsuetendust “Pipi Pikksukk” ja “Libahundi” ainetel põhinevat tantsutükki “Mari ja Tiina”.
Muinasjuttu tantsides
Otse minu silme all rullub lahti Tuhkatriinu lugu, samasugune nagu ammu loetud muinasjutuski, seekord aga läbi tantsu. Esimesena tulevad lavale suuremad, Sõlekese tantsijad. Nende kostüümid on täpselt sellised, nagu juba kapsaks loetud raamatust meelde jäänud: tüdrukutel pikad kohevad sitside-satsidega seelikud ja kõrged soengud, poistel ajastukohased sukkpüksid ja kuued.  Lähedalt vaadates on need just niisama ilusad ja uued, kui saalist paistavad.
Lavale saabub õuenarr koos kahe väikese abilisega. Ühe neist tunnen kohe ära: seesama poiss, kes kangesti ajalehte tahtis saada. Lossis algab ball, kuhu ruttavad ka Tuhkatriinu edevad kasuõed ja võõrasema. Enne proovivad nad mitmesuguseid kleite, küll roosasid, küll lillasid, ning kirevavärvilisi boasid. Kõik ikka selleks, et silma paista ja printsile muljet avaldada.
Tuhkatriinu osa täidab Sõlekese tantsija Kätlin Hallik. Kaunis tumedajuukseline tütarlaps tuleb lavale tagasihoidlikus riietuses, ainsaks ehteks käes olev mopp. Sellega peseb üsna õnnetu ilmega Tuhkatriinu puhtaks kultuurikeskuse lava põranda. Loomulikult on ta kurb, kuna teda ju ballile ei lubatud ja pole tal kleitigi.
Kuid siis ilmuvad lavale pikisilmi oma etteastet oodanud hiiretipsid ja haldjast ristiema koos kahe väikese abilisega. Nad toovad Tuhkatriinule valge- ja hõbedakirju hõljuva kleidi ning sätivad rõõmsamaks muutunud tütarlapse juustele särava tiaara.
Printsi osa tantsib Madis-Mikk Remmet, temagi on hõbedases ja valges kostüümis, liibuvaid pükse või valgeid sukki ehivad rohelised lehvid – aah, kuidas noormehed ikka kunagi riietusid.
Üllatusega avastan, et kui jõuab kätte aeg ballile minna, valib Tuhkatriinu kõrvitsast tõlla asemel hoopis kaasaegsema sõiduvahendi – tõukeratta! Kohmetust teenijannast aga on saanud elegantne naine, kelle ilmumisel ülejäänud ballikülalised tarduvad: kel vajub suu lahti, kes poeb imestuse varjamiseks partneri selja taha. Tuhkatriinut märkab kohe ka prints. Muidugi ärritab see nii tüdruku kasuõdesid kui ka teisi printsijahile tulnud peolisi.
Lava taga juhtub nii mõndagi
Kogu etenduse aja käib lava taga suur sagimine: kiiresti-kiiresti vahetatakse kostüüme otse lavakardinate kõrval. On näha, et kultuurikeskuse lavatagune jääb 32le noorele tantsijale kitsaks.
Kui on käes aeg õnnetu Tuhkatriinu kauniks printsessiks muuta, ei käi see üldse nii võluväel, kui pealtvaatajatele võib tunduda. Selleks, et päevinäinud seelik ja pluus ballikleidi vastu vahetada, läheb vaja mitme tüdruku abi. Kogu garderoobi vahetus käib aga kiiresti: vaid poole minuti pärast on Tuhkatriinu taas valmis lavale ruttama.
Kogu etenduse kõrghetkeks osutub Prantsuse kabareedest tuntud kankaan, mida peol Tuhkatriinu kasuõdede ja võõrasema eestvedamisel tantsitakse. Kuna see tants on küllaltki pikk ja nõuab suurt pingutust, jooksevad kasuõed korraks minu kõrvale akside vahele, et puhata. Seda saavad nad teha vaid mõnikümmend sekundit – tõmbavad korra hinge, ja tagasi lavale. Tohutult energiline tants paneb kaasa elama ka publiku, aplaus selle tantsu järel kestab kaua.
Pingeline etendus näib tantsijatele ka palju nalja pakkuvat. Naerda aga ei tohi. Kui juhtub mõni väiksem apsakas, ei kosta ühtki sõna, ainult vaikne naerukihin.
Ühe tantsu ajal, mil laval on kümmekond tantsijat, kuulen, kuidas üks tüdruk ahhetades avastab, et tal on valgete kingade asemel jalas hoopis mustad. Arvan, et sihuke asi võinuks ka kutselise tantsija korraks rivist välja lüüa, kuid tütarlaps ei lähe paanikasse, ruttab lavale lihtsalt veel veidi laiema naeratusega. Piilun akside vahelt saali ja olen enam kui veendunud: publik küll ei märganud, et midagi valesti oleks.
Mõtlen toimuvat jälgides, et Tiina Kaev ja Helena-Mariana Reimann saavad suure hulga noorte tantsijate etenduseks häälestamisega äärmiselt hästi hakkama. Otsin mis ma otsin, kuid kogu etenduse jooksul ei näe ma kumbagi treenerit lavakardinate kõrval närveldamas. See näitab, kui head eeltööd on juba varem tehtud ning kui väga treenerid oma tantsijaid usaldavad.
Etendus sujub veatult. Olgugi, et tantsijatele on see sel päeval juba teine, ei näi keegi väsinud. Ja siis äkki ongi kõik – tund aega kestnud etendus lõpeb õnnelikult nagu muinasjutud ikka. Lavale tulevad kõik tantsijad, et publikule kummardada. Kõige õnnelikumad on muidugi värsked armunud: Tuhkatriinu ja tema prints – neil jätkub silmi vaid teineteise jaoks.
Lillede asemel pomel
Aplaus ei taha lõppeda ja tantsijatel tuleb laval kummardamas käia mitu korda. Kui etenduse alguses sai sõna tantsuõpetaja Tiina Kaev, siis nüüd saab tänusõnu lausuda Sõlekese tantsuõpetaja Helena-Mariana Reimann. Ta lubab, et lõppenud etendus ei jää viimaseks ühistööks. See lubadus kutsub esile veel valjema aplausi. Kultuurikeskuse juhataja Ille Savioja toob lillede asemel tänuks hoopis pomeli! Hea põhjendus on tal varrukast võtta: pomelis on palju vitamiine, mis niivõrd paljude tantsijate õpetamiseks jõudu annavad.
Kõik on läbi, saal tühjeneb vaatajaist. Tantsijatel aga on justkui energiat veel ülegi. Grupipildi jaoks otsitakse õigeid kohti ja sätitakse tükk aega, et pilt ikka parim saaks. Kannatlikult seistakse, kuni fotograaf saab aparaati õige mitu ühispilti.
Etenduselt lahkudes proovin oma nägu peita, sest ilmselt olen kadedusest roheline – tahaksin ka nii sätendavaid kostüüme kanda ja nii hästi tantsida!

HELEN MIHELSON

 

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411