Teisipäev, jaanuar 31, 2012
 

Päästja: Sisejulgeolek on tähtsam

Eelmisel nädalal, samal päeval kui päästeameti peadirektor käis Emmaste valla rahvale teatamas, et vallakeskuses asuv riiklik päästedepoo suletakse, andis Hiiu Lehele intervjuu Emmaste päästekomando päästja Aare Ernes.
Kas teie mehed oleks pärast koondamist nõus vabatahtlikena Emmaste päästedepoos valveid jätkama?
Aare Ernes: Praegu pakutakse ju palju paremat n-ö segasüsteemi, see sobiks paremini. Vabatahtlikke kindlasti on, nii hull see asi ka pole, et üldse ei oleks. Tegelikult siin ümbruses elab neli–viis kutselist päästjat. Aga üleüldiselt ei saa ikka vabatahtlikku kutselise päästjaga võrrelda – see on jumalast kindel. Ettevalmistus on see, mis vahet teeb – meie, kutselised, saame ju pidevalt õpet. Kunagi oli Hiiumaal aeg, kui siin ei olnudki kutselist tuletõrjet. Kui Käina tankipolgust ära kadus, siis pärast seda oli kõik tuletõrje vabatahtlik. Kärdlas üks autojuht valves, teised olid kõik vabatahtlikud ja ei olnud efektiivsust ka mingisugust. Tehnika vilets, väljaõpe vilets – sada häda oli, aga midagi ikka tehti. Seda ma küll ei usu, et see asi paremaks läheb, aga ma ei ütle ka seda, et vabatahtlikkuse värk oleks täitsa võimatu. Mulle meeldiks segasüsteem palju paremini – et vähemasti üks kutseline päästja oleks valves ja siis teised tulevad juurde. Kui just peab olema nii nagu praegu nõutakse, et neli meest peab olema valves. Meie süsteem töötas seni suhteliselt hästi juba praegu, polnud mingit küsimust. Ütleme Käinast või Kärdlast tuli kolm meest välja, siit läks kaks juurde ja meil oli juba normaalne. Ega neli meest ka, kui on ikka tõsine tulekahju, nagunii ei jaksa. Kaua sa ikka möllad kui kaks hingamisaparaadi ballooni oled ära hinganud, siis oled praktiliselt läbi ja vajad puhkust.
Kui tähtis on depoode sulgemise ühe argumendi, väheste päästjate kõrval, kohalejõudmise kiirus?
AE: See on väga tähtis, selles pole kahtlustki. Me oleme siin jõudnud ikka nii, et suutnud tulekahju ära likvideerida enne kui abi peale tuleb. Kui Tohvril oli tulekahju, õnneks küll mitte hooldekodus, vaid elamutes, siis ikka suutsime enne ära likvideerida kui teised kohale jõudsid. Kui on olnud suurem tulekahju, siis ikka hargnemised oleme ära teinud enne kui abi tuleb peale. Kindlasti jõuame varem kohale kui Kärdlast või Käinast. Tulekahju puhul on see väga tähtis.
Välk lõi sisse, inimene oli ise ka hoolas ja läks vaatama ning saime kähku enne ära kustutada kui maja oleks põlema läinud. Teised tulid ka, aga neil läks aega. Paratamatult läheb aega kui kaugemalt tuled.
Nii et suitsusukeldumisvõimekus pole sugugi ainus argument, mille järgi päästekomandot hinnata?
Ei ole, selle aja peale jõuab suitsusukeldumist veel küll teha. Ja kui päris aus olla, ma olen üksinda ka sees käinud. Muidugi seda ei tohi rääkida ja on absoluutselt keelatud ja inimene ise riskib seda tehes. Aga elu on kõik selline. Kui politseinik näeb tänaval, et keegi tahab tappa või vägistada, ega ta ka ei hakka ootama, millal talle tuleb abimees, ta läheb ju appi. Meil on sama asi – kui me ikka teame, et inimene on sees – loomulikult ma lähen. Ma ju suudan hinnata, et kuigivõrd on veel võimalik ära päästa ja ise sinna sisse ei jää. Seadusega ei ole see lubatud.
Mida arvate sellest, et Tohvri hooldekodus pole 50 inimest ja sellepärast ei ole see Emmaste päästekomando detailses analüüsis kirjas kõrgendatud riskiga objektina?
Et vanadekodu pole kõrgendatud riskiga objekt, see on küll rumal jutt. Alles Haapsalu lastekodus oli suur õnnetus, seal polnud ka 50 last, aga mis sellest kasu on kui neist kümme sul ära põleb? See analüüs ongi niimoodi tehtud, et ei ole üldse täpselt kirjas neid asju.
Mis oleks lahendus, et maapiirkondadesse jääks päästedepood ja gümnaasiumid ning Eesti riik maalt ära ei läheks?
Muidugi ei saa enam nüüd muuta, seda kaitsejõududele antud kahte protsenti SKP-st, aga tegelikult on jutt jumalast selge, et me ei ole mitte mingisugune sõdija riik ja mõttetu on sinna raha raisata. Sisejulgeolek on palju tähtsam kui see. Täitsa kindel. Ega ma ei räägi sellepärast, et me peame nüüd hakkama käima Käinas. Käime ja ei juhtu midagi, tõtt öelda võivad osa mehi juba pensionilegi minna, staaži juba välja teeninud, aga küsimus on selles, et kohalik turvalisus igal juhul langeb. Selles pole mingit kahtlust. Meie oleme siis igasugustel puhkudel abiks käinud. Tuleb mehel langetõbi peale ja kukub maha, inimesed hüüavad appi ja meie siit jookseme ja viime ta ära. Niisuguseid asju pole analüüsis kusagil kirjas. Ja miks liiklusavariid sinna ei sattunud, seda ma ei tea. Nurstes oli aasta lõpul liiklusõnnetus kolme moskvalasega. Sõitsid teelt välja ja kolm kannatanut oli – naisel suur peahaav, mehel käeluu pooleks ja lapsel nii suur šokk, et me ei suutnud seda isegi fikseerida. Arvasime, et tal pole häda midagi, et ehk häbeneb rääkida, aga pärast tuli välja, et poisil oli niisugune šokk, et kiirabiarst saatis lapse helikopteriga Tallinna.
Meie andsime neile esmaabi, sidusime kuni kiirabi tuli, ja lapse aitasime autost välja. Eks nad oleks ehk ise ka lapse kätte saanud, seda polnud, et me oleks pidanud hakkama autot lõikama või lammutama. Aga see oli päris tõsine laks.
Ja üldse räägitakse praegu liiga palju tulekahjudest, avariid, kus päästjate abi samuti vajatakse, on palju hullemad. Kui maja põleb ja seal inimesi sees pole, siis see ei olegi nii hull asi, kõige hullem on liiklusõnnetus. Kui inimene autos sees on ja karjub, siis see on ikka täiesti jama värk. Aastas tuleb Hiiumaal tõsisemaid õnnetusi ette ikka neli–viis korda ja niisuguseid kraavist väljatõmbamisi me üldse ei loegi. Mina arvan, et see arv võib isegi suureneda. Muidugi juhul kui liikluskultuur ei kasva.
Küsis HARDA ROOSNA

 

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411