Reede, jaanuar 20, 2012
 

Meenutades Ruubenit

Istusime paarikümnekesi Soera talumuusemis, ajasime juttu ja meenutasime Ruubenit kui väga mitmekülgset tegelast.
Tema õpetaja Lembit Sauer meenutas lõbusaid lugusid Ruubeni kooliajast. Lembit kibeles asja kokku võtma: “Noh Ruuben oli – ei olnud…” Aitasin teda öeldes, et ta ei olnud nohik. “Jah just, seda ta ei olnud,” kinnitas Lembit. Lisaks tublidusele oli ta igati aktiivne ja tore kaaslane oma sõpradele.
Seepeale meenutas Boris Ignahhin, kuidas ülikooli ajal kui ta ise oli alles “rebane” sattusid vanad “bursid” ühikas tema tuppa, Ruuben nende hulgas. Aastaid hiljem, kui Ruuben oli Hiiumaale Hiiu Kalurisse tööle tulnud, tundis Boris ta kohe ära. Sellest põgusast ühikaõhtust ei jäänud teised noorele üliõpilasele absoluutselt mällu, ainult Ruuben, sest temas oli ilmselt karismat.
Mina olen Ruubenit endaga kaasas kandnud kõik need aastad, mil teda meie hulgas pole. Meilikastis on tema kirjad alles, mälus ütlused ja filosoofilised põhitõed, mida õigeks pean. Ruuben on inimene, kellest võin rääkida iga kell nagu oleksime alles eile lahku läinud. Tunnen temast tohutult puudust, sellest rahust ja tarkusest, mida ta külvas. Pole tõsi, et asendamatuid inimesi pole olemas – täitsa kindlasti on.
Ruuben Post oli huviline ja seetõttu ta õppis ise kogu aeg juurde, seda parema elu ja parema Hiiumaa nimel. Vähemalt minul oli selline mulje temast. Ta oli nii paljude superheade algatuste vedaja ja käimatõmbaja Hiiumaal. Ja ajad olid teised. Õigesse kohta külvatud seemned idanesid hästi. Biosfääri kaitseala direktorina andis ta teadlikult oma alluvatele õhku ja ruumi enesearenemiseks ja õige teeotsa leidmiseks. Ja sealt asutusest on tublid inimesed saanud oma karjäärile tuule tiibadesse. Alati andis Ruuben lootust, kui asjad keeruliseks kippusid minema, et “küll nad ükskord hakkavad aru saama”. Kahjuks vandus ta alla oma võitlustele – liiga vara. Aga nagu öeldud, minu jaoks on ta alati olemas.
Meenus ka viimane kord, kui teda nägin. Ruuben tuli (suvel) millegipärast meile koju ja mul oli nii kiire. Tema küsimuse peale, kuhu ma torman, vastasin, et mul on täpselt seitse minutit aega vaarikate korjamiseks, siis mu väike tütar ärkab ja tuleb talle süüa anda… Ruuben naeris mu ajaplaani pärast südamest. Oleksin ma teadnud, et see on viimane kohtumine temaga siin elus, oleksin need seitse minutit rahumeeli temaga veetnud. Siit ma sain tundma, mis väärtus on inimeste tervisel, emotsioonidel ja elul.
Kokkuvõttes oli Ruuben hiidlane kõige paremas tähenduses. Ei sobinud talle see Tallinna elu. Oli vaja ikka kodukohta arendada ja siia panustada. Ta armastas Hiiumaad väga. Armastas ka inimesi ja uskus, et elu muutub muutes inimesi, õpetades ja kaasates neid. Tema tegutsemine tehnikumi täiskasvanud õppijatega ja ajurünnakute läbiviimine, panustamine kodanikuühenduste arengusse – kõik toimus ikka näoga inimeste poole. Näiteks viies läbi sotsioloogilisi uurimusi “Hiidlane ja Hiiumaa” uuris ta sügavuti hiidlase loomust, et teha õigeid otsuseid kodusaare arendamiseks. Kui üldistada, siis ehk oli Ruubeni deviisiks, et kõik on võimalik, kui tahta ja anda aega.

AIVI TELVIK

 

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411