Reede, jaanuar 27, 2012
 

Külas Leenurga künnapuul

Aasta algul soetasin endale Eesti Looduse detsembrinumbri. Enim tähelepanu pälvis Hendrik Relve artikkel Eesti jämedaimatest jalakatest ja künnapuudest.
Tuleb välja, et Kõpu poolsaarel kasvab suisa kaks Eesti tippude hulka kuuluvat jalakat: üks Hirmustes ja teine Kidastes. Vahest ehk liigagi taigailmelise-okaspuise Kõpu kohta on see kõva sõna.
Üllatusega lugesin, et ka Eesti jämedaim künnapuu (küll mõõdetuna altpoolt kokkuleppelist 1,3 m kõrgust) elutseb Hiiumaal. Nimelt Leenurga talu naabruses Hellamaal. Künnapuu ümbermõõt 1,2 m kõrguselt (tüve peeneimast kohast enne suure oksa hargnemist) on 495 cm, maapinna lähedal pahkade vööndis suisa 812 cm!
No seda toredust tahtsin ma näha! Liiatigi kuulub künnapuu tamme ja pärna kõrval mu lemmikuimate kodumaiste lehtpuude hulka. Kuskilt mälusopist tuli meelde, et kunagi on mulle nagu vist räägitud mingist künnapuust Hellamaal. Küllap seesama.
11. jaanuar oli lausvihmane, lumi kadus maast kui vaht. Kobisin Hellamaa mäel liinibussist välja. Kunagine avar vaade saarestikumerele on seal aina rohkem kinni kasvamas. Siiski õnneks veel mitte täielikult. Talvine Väinameri hallitas eemal allpool üpris mornilt. Edelatuul peksis vihma näkku, nõnda et ümbrust uurides tuli silmi kissitada. Seal taamal, üle välja paistsidki Leenurga talu hooned. Rohumaa järel lehtpuumetsast kumas läbi üks jämedam tüvi, tihe graafiline võra teistest kõrgemale kerkimas. Too otsitav ongi?
Kalpsasin üle vesise rohumaa kohale. Sattusin toredale puisniidule saarte ja kaskede ning vanade sarapuudega. Jah, too suur osutuski künnapuuks – maas vedelevad lehed ei jätnud kahtlust. Sihvaka puu neli jalga läbimõõdus tüvi harunes peakohal õige mitmeks haruks.
Järgmisel hetkel tabas mu silm taamal sarapuude vahelt midagi sootuks erilist. See oli nagu mingi ilmutis, saadik muinasjutumetsadest. Vähem lennukalt väljendudes: ehk nagu killuke kusagilt Šotimaa atlantilisest vihmametsast. Seal ta seisis, too otsitav künnapuu. Tüve alumine osa oli kolme jala kõrguseni üksainus skulpturaalne pahkade kogum. Kümnekonna jala kõrguselt kukkus puu usinasti harunema, saates oksi igasse suunda laiali.
Juba selle künnapuu kuju oli ülimalt meeldejääv, kuid tagatipuks olid puu kõik pahad, suur osa tüvest ja rõhtsamatest oksaharudest kaetud mahlakasrohelise samblavaibaga. Küllap on see kõige sammaldunum põlispuu, keda ma Eestis üldse trehvama olen sattunud.
Vihma tibas järelejätmatult ja selles tilkuv samblaroheline künnapuu tavalise halltoonilise raagus metsa serval näis tõepoolest nagu ära eksinud olevat. Kui meil taolisi puid oleks palju! Kui meil SELLISED metsasalud vohaks!
Kribasin kiiresti päevikusse mõned vaimustust väljendavad laused, sirgeldasin käbedalt ühe visandi (mille järgi hiljem tehtud pilt ei tulnud kindlasti üks-ühele sarnane looduseses kasvava puuga), ohkisin veel korraks selle super leiu puhul – ja kablutasin minema, et järgmisele bussile jõuda. Meeltes mõlkumas tõdemus: “Nüüd olen ma leidnud küll oma lemmikuima põlispuu Hiiumaal!”

 

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411