Teisipäev, jaanuar 3, 2012
 

Balatonist ja Keszthelyist kümmekond versta eemal asub Héviz.

Mina ei teadnud sellest paigast midagi, ent reisikaaslane Erko tahtis seal kindlasti ära käia. Tema sõnul olla Héviz Euroopa tipptase. Nimelt asuvat siin meie maailmajao suurim, viie hektariline termaaljärv. “Ahjaa,” tuli mulle meelde, “see järv, kus õitsevad punased vesiroosid?”
“Just nimelt,” kinnitas Erko, “ja rahvas ujub lageda taeva all aastaringi.”
Mis siis ikka, kui Héviz, siis Héviz. Nimi kõlab hästi: “viz” pärineb soomeugri ühistüvest, ja “hee” kõlab mu kõrvale väga “hea” moodi. Nii et miks mitte seega Heavesi?
Hévizi asula on väga turistlik. Paljudel siltidel ilutseb esikohal vene kirillitsa. Ja elavat vene keelt jagus kõrvale ohtralt ka. Kuidagi veider tunne valdas. Tegelikult on venelased “vallutanud” paljud Euroopa kuurortid, Héviz on üks neist.
Järv ise valmistas mulle aga pettumuse. Varemalt oli selle äärde pääs nähtavasti vaba, nüüd lõikusid pargiteed tõkestavate võrkaedadega. Sisse sai ainult väravast ja spaa hinnakirja alusel. Jätsime ujumise termaaljärves vahele ja vaatlesime niisama aia tagant. Rahvas sulistas kergelt auravas vees ja punaseid vesiroose seletas silm ka. Kahjuks on paar spaahoonet järve kohale ehitatud, kahandades veevälja avarust.
Hoopis enam paelusid mind järve ümbruse puud. Ohhoo, maanteed palistas soosekvoiade (Taxodium distichum) allee! Piki teed vaadates tekitas see mulje tervest suurest soosekvoiametsast (tegelikult levis nende järel tavaline sanglepik). Lisaks jagus lausa väikese metsatuka jagu metasekvoiasid. Järve kaldal lisandus kaski ning tulbipuid.
Telkimiskohta otsides jõudsime üle soojaveeoja ühele nõgeselisevõitu aasale, mida õhtupäikese paistel ilmestas rohekuldne kõrge soosekvoiade salu. Umbestäpselt 15 isendit jagus neid sellesse, jämedaimad puud juurekaelalt 3 jalga läbimõõdus. Kui männid kõrvale jätta, siis on soosekvoiadest saanud mu lemmikumaid okaspuid. Nad on nii isemoodi ilusad. Nüüdki: taevasse tõusvad hallikad ribakoorelised tüved meenutasid hiiglaslikke harilikke elupuid. Seevastu uduõrn okkalehestik on omane ainult soosekvoiadele. Pehmest varisepolstrist küünitasid üles kuni jalakõrgused vaiad – puude hingamisjuured. Tjah, see oli lummav: istuda soosekvoiasalus ja jälgida, kuidas loojuva päikese kuld pea kohal võrades aina punakamaid toone võttis. Kuniks päikesevalgus kustus ja valitsema jäid hämarusse mähkuvad ribakoorelised tüvesambad.
Väga kahju, et see tore puu Euroopas jääajal välja suri. Õnneks säilis ta Ameerikas. Ükski teine maailmajagu (peale Antarktika loomulikult) pole jääajast nii liigivaeseks riisutud kui Euroopa. Sestap tundsin end Hévizis kõigi nende istutatud metaja soosekvoiade all nagu ajamasinaga paar-mõni miljonit aastat tagasi minevikku sattunult. Kunagi kasvasid nad ka Ungaris. Sellelt maalt on ohtralt leitud soosekvoiade fossiilseid jäänuseid. Milline pilt see ikka oli: soosekvoiametsad, kõmisevad vulkaanid ja purskavad geisrid.
Järgmine hommik tervitas Ungari oktoobri kohta tavatu öökülmaga. Lagedal oli maa suisa kõvaks jäätunud ja termaaloja ümber rohi paksult valge. Oma viis kraadi külma vist küll! Kuid oja ei hoolinud millestki, veeretades omasoodu kuumast maapõuest pärit vett. Telki kokku pannes kippusid käed jäässe kohmetuma, sestap käisime vahepeal ojas käsi soojendamas. Supersoe vannivesi! Tundsime end jaapani makaakidena. Oli suur kiusatus sinna sooja mudamülkasse hüpata. Mõnus… Aga noh, inimene on teadagi esteet ja ära jäi see lõbu.
Teel järve poole näis, kui oleks me Uus-Meremaale sattunud. Kõikjalt tõusis jõulist auru, igast väikesestki voolavast nirest tänava ääres. Ja järv, mis eelmisel päeval mulle mittemidagiütlev tundus, näitas nüüd oma suurejoonelist palet. Jah, justnagu oleks Muhv oma vägeva keeduspiraaliga terve järve keema ajanud! Kerge idatuul kallutas pakse aurupahvakuid veidi längu, järve keskel asuv spaahoone ei paistnud aurumüürist peagu üldse välja. Tihedad aurupilved aina kerkisid ja kerkisid, kogunedes troppi linnakese kohale. See juba oli midagi! Tõesti nagu hüpe ajamasinaga nii umbes kolme miljoni aasta tagusesse Ungarisse, mil igast maapraost kerkis auru ja mühasid ürgsed soosekvoiametsad…

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411